Juhtkiri: ilu on vaataja silmades

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Oli aeg, mil missivalimiste vaatamine televiisorist oli iga eestlase jaoks sama iseenesestmõistetav nagu hommikuti ärkamine või võidupühal lipu heiskamine. See oli midagi eestlastele olulist ja hiljem misside ilu üle arutledes sai igaüks olla asjatundja. Nüüdseks on ilu hindamine muutunud ning missivalimistest saanud niši­ettevõtmine, millega tegeldakse pigem kitsamas ringis ja entusiastide kaasabil.

Ka arusaamad naisterahva ilust on muutunud ning pelgalt kena nägu ja keha pole enam need, mida naised ise enda puhul oluliseks peavad. Tähtsamad on muud väärtused. Välise ilu etalonid on ajas ja ruumis muutuvad, aga kes siis otsustab, mis on kena ja mis mitte? Ajakirjade ja teiste meediaväljaannete kaantelt jääb üha rohkem silma pruntis huultega büstikaid naisi ja ka neid on keegi või miski selliste muutuste poole kallutanud. Võibolla seesama iluetalon, mille järgimise kohustuse on peale sundinud keegi suunamudija. Kas ja kui palju peaks moeröögatuste järgi joonduma, jäägu igaühe enda otsustada, sest infoühiskonnas orienteerumiseks on samamoodi vaja korralikku annust talupojamõistust.

Inimestele meeldib alati valida kõige-kõigemat, aga keegi ei ole veel kuulnud kõige koledama inimese valimistest. Ameerika telesarjadest oleme näinud, kuidas misse hakatakse koolitama juba rinnalapseeast saati. See on hirmutav, kole ja lihtsalt ebaeetiline, kuidas väike laps peab kannatama vanemate ego toitmise pärast.