Kolumn: inimtüüp

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Ei. Ma ei hakka lahkama kro­manjoonlase ja neandertallase vahet. Isegi mitte sangviiniku ja koleeriku vahet. Tahaks suu täis võtta hoopis inimeste koha pealt, kes on meie üle võim. Mitte legaalne. Aga siiski.

Nõukaajal olid nendeks taksojuhid, baarmenid-kelnerid ja uksehoidjad. See oli kohe eriline tüüp inimesi, kes selleks kõlbas. Loomulikult on igas seltskonnas erandeid, aga neil oli kohe eriline silmavaade. Ja kehahoiak. Mis andis mõista ... Et kes sa selline oled?

Võisid ju küll kõrtsi ukse taga seista. Kolmekas ka näpus. Aga kui su nägu uksehoidjale ei meeldinud, siis vaatas ta sust lihtsalt üle. Silmapiiri poole. Tal oli võimu. Sinu üle. Ja seisid edasi. Sest nad nautisid oma positsiooni. Ja selle võimu peale polnud kuhugi kaevata. See oli nagu radiatsioon. Näha pole. Aga toimib. Ja koos uue korraga tuli ka see inimtüüp üle. Ühest ajastust teise. Võimukad töökohad on nüüd küll teised. Kus saab ennast kehtestada. Teiste üle. Aga on.