Kärt teeb sporti ⟩ Mis värk selle spordiga on?

Selle ööjooksu stardis siinkirjutajat polnud. Samas, ei tea, kuhu jalad edaspidi vudivad... Foto: Marianne Loorents

Mul on spordiga kummaline suhe. Nimelt on väga suur osa mu sportimisest täiskasvanueas tulnud suure sunni ja surumisega.

Loomulikult on olnud vahva rattaga looduses ringi kruiisida, tantsida, matkaradadel liikuda, meres ujuda või rabaradasid avastada, aga enamasti pole ma niisuguseid ettevõtmisi seostanud spordiga, vaid pigem neis lihtsalt toredaid ühistegevusi näinud. Seega, jah, kui nii võtta, siis liikunud ja sportinud selles mõttes olen küll. Aga tulemusi otsinud või teadlikult treeninud mitte nii väga – kui juurde on tekkinud võistlusmoment või ette tulnud mu võhma või oskuse piir, olen võrdlemisi kiiresti hüppenööri-ketsid nurka visanud ja regulaarse spordita edasi elanud.

Aga nagu ikka elu näidanud on, jõuab inimene asjadeni ise siis, kui täpselt õige aeg käes on. Mõne aasta eest kesk hiigelkriisi jõudsin taliujumiseni ja esimest korda mõistsin, mida mõeldakse spordist saadava endorfiinilaengu all. Vähe sellest, et külm vesi karastas ja looduses viibimine andis pidepunkti, sai vees mu ülemõtlev pea momendiga mõtetest tühjaks, peale veeskäiku jätkus lisaks elu keeruliste hetkedega toimetulekule jaksu muule keskenduda. Nagu öeldakse, head kriisi ei saa raisku lasta – taliujumisest sai harjumus, mis kandis mind läbi keerulise aja, aga mida õppisin armastama ning mille otsustasin enda ellu jätta ka siis, kui enam ei pidanud vaid adrenaliini pealt ringi toimetama. Praeguseks jookseb kolmas aasta, mil ujun aasta ringi (ja olgu siinkohal igaks juhuks öeldud, et üldiselt olen ma terve elu olnud paras külmavares, kellel suvelgi sall varuks).