Nõukogude ajal hääletati, 90-ndatel ja nullindatel ka. Mina kuulun aga põlvkonda, kelle nooruki- ja tudengipõli kattus – julgen väita – hääletaja viimse tunniga. See oli nii kümme kuni viisteist aastat tagasi. Nüüdseks on ta kadunud, väljasurnud, ajaloo tolmuks muutunud. Aga miks?
Nagu liikide väljasuremisel eluslooduses, on ka fenomenide hääbumisel inimkultuuris omad evolutsioonilised põhjused. Üks fenomen puksib välja või muundab teist, kui konteksti ja asjaosaliste areng seda tingib. Hääletaja väljasuremise põhjustas mitu faktorit. Näiteks sotsiaalmeedia võidukäik. Primitiivsemale versioonile küüdiküsimisest – pöial püsti, tee ääres – hakkasid alternatiivi pakkuma autojagamise grupid Facebookis. Lihtne, odavam kui üksinda oma auto või ühissõidukiga ning kontrollitum. Kuid mitte tasuta. Kindlasti mängis olulist rolli ka üldine elatustaseme kasv. Isiklik auto muutus taskukohasemaks kõigile. Ka neile, kes muidu hääletamiskultuurist lugu pidasid. Teedele saabusid ka üha uhkemad autod, mille juhid tundmatuid teelisi enam peale ei korjanud.
/nginx/o/2023/09/15/15595344t1hdb25.jpg)