Puudega puudest ja hingesantlusest

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Lõppeva suve üheks nukramaks hetkeks jäi mul käik kodukandi mõisaparki. Oli ilus päikeseline juulikuu südapäev. Pärnad õitsesid. Otsustasin minna Mäetaguse mõisaparki oma pärnapuu juurde − olen temaga juba aastaid sõbrasuhtes olnud. See puu oli osanud nii kasvada, et ta oksad kooldusid maani, ja rulaatoril istudes oli mul väga mugav õisi napsata. Imeline sumisev muusika, mida mesilased ja muud meetoidulised putukad teevad, on mind alati eriliselt lummanud. Need tiivulised orkestrandid viivad end just pärnade õitsemise ajal tippvormi ja nii asuski pärnapuu sees imeline lõhnav kontserdisaal.

Pargi teerada oli kaetud terava halli klibuga, mis sobis maaparki nagu sadul sea selga: sellesse takerdusid rulaatorirattad ja see tegi kingadesse pugedes haiget. Jõudsin pärnani. Midagi tundus väga valesti. Puu tüvi oli paljaks roogitud ja ainult kõrge ladvatutt alles jäetud. Mesist lõhna oli tunda, aga mesilaste suminat ei kostnud − ladva ja minu vahemaa oli liiga suur. Jahmunult vaatasin ringi ja mulle tundus, et olen eksinud. Kõigil puudel, nii vanadel kui ka noortel, olid sirged oksteta tüved. Nagu postid. Ei sumisenud putukad, ei laulnud linnud.

Park paistis niiviisi läbi, et vanalt palliplatsilt võis näha hooldekodu õue. Pinnas nägi välja nagu kesapõld pärast hoolikat äestamist. Nii elutu, nii eri- ja salapäratu oli see kõik. Siin jooksin ma kooliajal, siin jalutasin pojaga, siia tulin koos külalistega ... Pargis sain inspiratsiooni kirjutamiseks, siin käisin end laadimas ... Silmad veekalkvel, koperdasin kodu poole ning peast jooksid läbi mitmed seigad, mis mind viimasel ajal on jahmatanud oma küünilisuse, hoolimatuse ja ahnusega.