/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2023/09/20/15605278t1h7aa1.jpg)
Eestlased armastavad kohut käia. Juba Anton Hansen Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» kesksed tegelased Mäe Andres ja Oru Pearu otsisid kohtukulli juures õigust.
Andres Jaadla kohtuskäik Anti Poolametsa vastu on muidugi sügavalt tema isiklik asi ja kulud maksab ta ise kinni. Mees on Virumaa Teatajale muide varem öelnud, et kuigi ta jäi kaotajaks ka riigikohtus, asi sellega ei lõpe ja ta kavatseb pöörduda Euroopa inimõiguste kohtusse.
Nojah, eks advokaadid muigavad vuntsi – nemadki vajavad tööd ja leiba. Pole teiste asi arvustada kellegi isiklikke otsuseid. Kõigele lisaks on Jaadla ikkagi ka teatud võidu saavutanud: vaatamata sellele, et poliitikuna pole tal parimad ajad, püsib ta pildil, ning see viimane on poliitiku jaoks elu ja surma küsimus.
See on ju rahva raha, mida sellistes olukordades kohtumajades põletatakse, ja tagajärjeks on vaid raha ühest taskust teise tõstmine.
Hari läheb eriti turri aga siis, kui lugeda uudistest, kuidas riik riigiga kohut käib. Või siis omavalitsusega. See on ju rahva raha, mida sellistes olukordades kohtumajades põletatakse, ja tagajärjeks on vaid raha ühest taskust teise tõstmine.
Prokuratuur ägab toimikuvirna all, on ju teada, et iga prokuröri laual on mitukümmend lahendamist vajavat juhtumit. Arvestades siia juurde veel kohtunikud, advokaadid ja muud ametnikud, kes hilisemas etapis vaidlustega seotud on, tuleb rahakotirauad avada ja välja käia palju suurem summa kui see, mis tänases leheloos kajastatud kaasuse puhul riigikogulase kasuks välja mõisteti.
Mõisa köis võis lohiseda ja Pearud-Andresed võivad vägikaigast vedada, kuid Eesti riik on meie kõigi oma ja sel juhul on niisugune kemplemine kuritegelik. Elupõlistele kohtuskäijatele aga soovitaks, et minge sauna, võtke toop õlut ja rääkige asjad selgeks. Ärge kulutage selliste külameestele omaste vaidluste peale riigiametnike närve ega aega, kui samal ajal päris kurjategijad vabaduses tuiavad.