/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2023/09/21/15607131t1hf8f2.jpg)
Uudis São Paulo biennaalil juhtunud õnnetusest, kus väike poiss läks jalutama mööda kunstnik Ibrahim Mahama raudteelõiku kujutavat installatsiooni «Vaimude parlament», kukkus ja murdis käe, paneb mõtlema, kelle vastutusel ollakse kunstisaalis.
Sealsamas viibinud ema ei märganud oma lapse toimetamisi ega kukkumist, küll aga süüdistas töötajaid, et need oleksid pidanud installatsiooni paremini valvama. Nüüd on installatsioonil kõndimine külastajatele keelatud.
Küllap on mõnelgi kunstisõbral tekkinud näitusel trallitavaid põngerjaid vaadates siseheitlus, kas püüda neid kuidagi peatada või tuleks esmalt lapsevanemale nimetada, et kui näiteks savist või klaasist ese peaks postamenti nügivale lapsele pähe kukkuma, võib vigastus olla raske. Et kunstiteos hävib, on seejuures teisejärguline.
Elu aga näitab, et kui keegi läheb last keelama, ei suhtu vanem enamasti sellesse hästi, et tema võsukese vabadust piiratakse, ega pea ka hoiatust miskiks, pigem vaatab ringi: kes vastutab?