Kadrina Karude tantsutüdrukute juht: kõik mis meil on, kütame siia sisse. Ja siis ütleb vald, et makske see ise kinni ka

Kuna Kadrina spordihoone saal on meeskonnale kohati juba väikseks jäänud, saavad Karude tantsutüdrukud päris tihti oskusi näidata suurema publiku ees Rakveres. Foto: Ain Liiva

TERE Kadrina Karude tantsutüdrukud alustavad oma teist hooaega meeskonna kõrval. Trupi eestvedaja Helena Mägi tõi esimesel taaskogunemisel esile, kuidas vaid aastaga on tüdrukutest saanud ühtne pere.

Tantsutüdrukud on iga võistkonnaspordiala lahutamatu osa. Nemad hoolitsevad selle eest, et puhkepausidel ei uluks väljakul tuul ega valitseks piinlik vaikus, ning iga paus täidetakse publiku rõõmuks meeliülendava tantsukavaga.

Kuidas sündis idee hakata meeskonda ergutama tantsutüdrukutega?

Käisime mänge vaatamas ja Rakvere tüdrukud olid nendel tantsimas, aga see ei olnud nende põhitegevus ja seepärast oli nende formaat teine. Hakkasime mõtlema, et tegelikult on meil Kadrinas ka tantsutüdrukuid, ja arutasime Raivoga (klubi juht Raivo Tribuntsov – K. V.), mis tema arvab. Ta ütles, et pange sats kokku ja tehke. Ja siis me panime ja tegime.

Mismoodi teil tantsukavad ja -sammud sünnivad?

See on puhas omalooming. Kui mingi hea lugu kõrva jääb, siis lõikan selle meile sobivaks ehk et see oleks minuti sees ja kodus peegli ees hakkan liikumisi katsetama. Seejärel juba saalis tüdrukutega – kui sobib, siis sobib, kui ei, siis teeme ümber.

TERE Kadrina Karude tantsutüdrukud. Foto: Ain Liiva

Palju esimeses trennis tantsijaid kohal oli?

Kes seda enam mäletab. (Mõtleb.) Ma ei teagi.

Aga mitme tantsijaga hooaja lõpetasite?

Kümnega.

Ning olite meeskonda ergutamas igal põhihooaja kodumängul ja Rakveres toimunud finaalturniiril.

Jah. Finaalturniiril tantsisime teiste meeskondade mängude ajal ka, sest üks rühm, mis pidi muidu tantsima, ütles paar päeva enne, et nad ikkagi ei tule. Siis võeti Lisetega (Lisete Laisaar, üks Kadrina tantsutüdrukutest – K. V.) ühendust ja muidugi olime nõus tantsima. Kodumängudel vist ühel mängul jäi tantsimata, sest samal õhtul toimus CADrina joonestamisvõistlus ja me tantsisime seal.

Esiliiga finaal Rakvere spordihallis, kus TERE Kadrina Karude tantsutüdrukud olid platsil kõigil neljal mängul. Foto: Ain Liiva

Kas tantsijana jõuab platsil toimuvale ka keskenduda või mängu ajal käib järgmise kava sammude meeldetuletamine?

Kui on tulemas see tants, mis on selgem, siis saab mängu põhjalikumalt jälgida. Kui on värskem tants, siis vaatad küll mehi platsil, aga tegelikult üleni sellesse ei süvene, mis toimub. Ikka mõtled sellele, kus ma nüüd seisan või kuhu minema peab. Nii et jah, värskete tantsudega jääb mäng pisut rohkem tagaplaanile. Me oleme küll olemas ja elame kaasa, aga samas on oluline, et me oma asja antud hetkes ikkagi hästi ära teeks.

Kas esimesest hooajast on meeles mõni piinlik juhtum platsilt, et midagi läks täiega metsa?

Ühe korra pandi Rakveres vale lugu, äkki isegi oli esiliiga finaalmängul. Jäime kõik korraks üksteisele otsa vaatama, et mis nüüd toimub. Ma viskasin juba sahistid ka käest ära, et no selge, tantsime siis selle tantsu. Aga siis just pandi lugu kinni ja õige pala käima, nii et saime tehtud. Eks neid hetki ikka on, kui keegi natuke vales kohas seisab, aga tüdrukud on tegelikult väga tublid ja suudavad ootamatustele kiirelt reageerida. Ega seda pealtvaataja sageli aru saagi, kui mõni vale samm tehtud on. Aga päris nii, et keegi nägupidi kokku jookseb, pole õnneks olnud.

Ettevalmistus algas teil täna [5. septembril], esimese mänguni on natukene alla kuu aja. Kuidas teil endal tunded on?

Noh ... (Mõtleb.) Tuleb väga intensiivselt tööd teha. Me püüame nii, et ei võta kõiki vanu tantse kaasa, hakkame uusi tegema ja vaatame, kaugele jõuame. Kindlasti oleme 29. septembril platsil ja teeme nii palju, kui me selleks hetkeks jõudnud oleme, ja püüame olla väga tublid.

See on kuuluvustunne, loovuse ja vaba valiku väljund. Täna tähendab selle trupi juhendamine mulle perekonda, mille oleme endale ise valinud.

Kas tantsukava hooaja vältel muutub ka?

Jah, kindlasti. Tuleb midagi juurde ja midagi, mis nii hea ei tundu, jääb maha.

Kuidas koostöö klubiga seni sujunud on?

Klubiga on iseenesest koostöö hea. Toimetame laias laastus sama eesmärgi nimel, aga siiski küllaltki eraldi. Meil tüdrukutega on ühtsustundega hästi – me oleme koos, oleme omad, toetame ja oleme üksteisele olemas. Me ei oota, et Karud tuleks iga mängu lõpus ja meile lilli kingiks, aga kui keegi neist tuleks ütleks, et lahe, tublid ja aitäh, et teete, siis see oleks väga kena.

Me saame aru, et nad hindavad seda, et oleme olemas, aga seda võiks teinekord välja ka öelda. Raivo [Tribuntsov] ütleb mulle küll, et talle meeldib, mis teeme, ja et oleme tublid, aga see ei ole sama, kui mina selle tüdrukutele edasi ütlen. Nad on alati rõõmsad ja meelitatud, kui keegi neile kenasti ütleb, olgu see siis meeskonna liige või näiteks mõni pealtvaataja. Kiitust ja tänu pole kunagi liiga palju.

Ja kiitust ja tänu oodates te seda vabatahtlikult teetegi.

Jah. Eks me teeme selle siis ka ära, kui keegi meile aitäh ei ütle. Aga iga järgmine kord teeme seda veel suurema rõõmuga, kui me teame, et see, mida pakume, sobib, meeldib ja meeskonna tegemistele lisaväärtust annab.

  Helena Mägi on Kadrina Karude tantsutüdrukute hing. Kõik tantsusammud, mida platsil näha võib, algavad kodus peegli ees. Foto: Ain Liiva

Tantsutüdrukute väljanägemine on tähtis, lisaks on olulised aksessuaarid. Kas raha oma kostüümide jaoks leida on raske?

Sellega on natukene kehvasti. Raivo [Tribuntsov] toetab meid klubi poolt rahaliselt, lisaks veel pusad ja muud nipet-näpet. Ja ise oleme vajalikud asjad soetanud. Lisaks palusime toetust valla kultuuri- ja spordikomisjonilt, aga sealt paraku öeldi meile, et kostüümide soetamist ei toetata. Minus tekitas see tunde, et sõbrad, see ongi ainukene asi, millega meil on abi vaja. Me ei sõida spordikeskusesse ühise bussiga, me ei telli mingit tehnikat või lõunasööki, mida oleks vaja kinni maksta. Paneme siia oma aja, energia ja oskused, kõik, mis meil on, kütame siia sisse. Ja siis ütleb Kadrina vald, et makske see ise kinni ka.

Teised Helenast

• Lisete: «Ma olen Helena juhendamisel varemgi tantsusamme selgeks õppinud. Minu arvates on Helena väga hea õpetaja, sest temas on täpselt õige doos lustlikku olemist, karmi õpetajakätt ja ka vabalt võtmist. Ta on nagu Hunt Kriimsilm, kes teeb kõik asjad ise ja sealjuures alati hingega. Otsib laulud, lõikab need parajaks pikkuseks, mõtleb kostüümid, õmbleb kleidid, teeb aksessuaarid, õpetab tantsijaid ja tantsib ka. Vajadusel teeb tüdrukutele silmad pähe või leiab saali tulnud korvpallisõpradele fänniriided selga. Mul on vahel tunne, et temalt tahetakse rohkem kui tema ülesanne on. Aga mida seal imestada – kõik, mida Helena teeb või mida ta puudutab, muutub kullaks. Mina hindan Helenat inimesena, sõbrannana ja tantsuõpetajana väga. Karude tantsutüdrukud ja kogu meeskond on õnnega koos, et Helena nende pundis on!»
• Reele: «Helena on üks tõeline tantsuhing. Ta suudab oma olemusega, oma energiaga, oma võluga panna mind tantsimist tervest südamest nautima. Ma olen siiralt tänulik, et just tema on meie tantsuõpetaja. Ning üks asi on kindel – Helenata tantsu ei saa.»
• Adela: «Helena on väga andekas tantsuõpetaja. Tal on kirg nii tantsimise kui ka õpetamise vastu. Kui ta kuuleb mingit laulu, tekivad tal peas juba uued ja vinged tantsuideed. Ta on ehtne inspiratsiooniallikas ning tema käe all õppimine on meile suur au. Helenal on alati naeratus suul ning me oleme temaga samal lainel ja tunneme end kuulatuna.»
• Liis: ​«Helena on väga armas, töökas, sihikindel, hooliv ja loov. Enam paremat tantsuõpetajat ei oskaks tahta.»
• Maria: «Oleme terve tiimiga tänulikud, et meil on Helena, kes on niivõrd andekas, lendlevate ideedega ja soe inimene. Trenni minek on alati puhas rõõm ja nauding. Helena paneb meid proovile ja lükkab meid enda mugavustsoonist välja. Keegi ei lahku kunagi trennist halva emotsiooniga, sest puhtalt Helenast endast kiirgab nii palju sära ja rõõmu! Aitäh Helenale, et ta meisse usub ja meid toetab!»

Kui suur see summa oli, mida vallalt küsisite?

700 eurot. Me küsisime 700 ja selles mõttes oleme väga tänulikud, et saime vähemalt 300 eurot, aga tegelikult see ei ole ju selline summa, mida nad ei oleks võinud meile täies mahus eraldada.

Ja teie grupis on enamik ju koolinoored, kellele pakute aktiivset väljundit oma aja sisustamiseks.

Täiskasvanuid toetatakse erinevate tegevuste läbiviimiseks väga hoogsalt, aga noortele raha ei jagu. Ja ma ütlen veel kord: see on ainukene asi, millega meil abi on vaja, kõige muuga tegeleme ise. Esinemiskostüümid on tantsutüdrukute juures väga oluline osa, eks näis, mida ja kuidas me sel hooajal endale lubada saame. Raivo [Tribuntsov] lubas meid muidugi toetada, aga ega klubil ka raha lihtsalt sahtlis ei ­oota, et sädelevaid kleite osta.

Täiskasvanuid toetatakse erinevate tegevuste läbiviimiseks väga hoogsalt, aga noortele raha ei jagu.

Mida selle trupi eestvedamine teile isiklikult annab ja tähendab?

Esialgu mõtlesin lihtsalt, et saaksin seeläbi Karude tegemisi toetada ja enda jaoks loomingulise väljundi. Lisaks muidugi luua noortele võimalus sedasorti tantsuga tegeleda, sest liiga laia valikut meil kohapeal ei ole.

Mida aeg edasi, seda ühtsemaks me saime, ja kui tüdrukud ütlesid enne suve, et nad ei teagi enam, mida oma teisipäevadega teha, kui trenni ei ole, ja juba oodatakse septembrit, et taas tantsida, siis sain aru, et see ei ole enam lihtsalt tantsurühm. See on kuuluvustunne, loovuse ja vaba valiku väljund. Täna tähendab selle trupi juhendamine mulle perekonda, mille oleme endale ise valinud.