Seda, mis ühe tüdruku sellist eriala õppima suunab, võib tõlgendada kui trotsi või soovi väikekohast välja pääseda. Või kui seiklust, mille lõppemist suurde linna välja jõudnud neiu vastu võtta ei tahtnud, nii et oli sunnitud elupeatükis sootuks uue lehekülje keerama.
Nimelt oli Vera ühes sõbrannaga võtnud nõuks Tallinnasse kokaks õppima minna, ent paraku avastasid nad, et vastuvõtt õppekohtadele on lõppenud. «Milline noor tüdruk siis kolhoosi tagasi sõita tahab, kui juba Tallinnasse jõutud on,» ütleb proua Vera, kelmikas naeratus näol, kui tagasi nooruspõlve vaatab. Uhtnast pärit neiud olid veendunud, et tagasi kodukanti nad ei sõida, saagu mis saab. Poolkogemata märgatud kuulutus, mis teatas, et kutsekool number neli võtab muu hulgas vastu kingsepaõpilasi, et õppida saab pealsetegijaks, jalatsivalmistajaks, pakkus lahenduse. «Meie irvitasime muidugi, südamest naersime, aga mõtlesime, et istume aasta-poolteist ära seal, õpime ära ja läheme peale seda ikkagi kokaks,» meenutab proua. Kooli lõppedes suunati kingsepakutse saanud noored aga praktikale, proua Vera sattus Välku. Seal said praktika käigus käppa masinad.
/nginx/o/2023/09/22/15609361t1hd18f.jpg)
/nginx/o/2021/04/13/13726015t1h29b8.jpg)