Sattusin kuu algul Rakvere Galeriis näitusele, millele mõtlen senimaani. Siinkohal on sõna «sattusin» täiesti õige – astusin galeriisse täiesti ettevalmistuseta, pea juhuslikult. Ukrainlastest kunstnike teosed on loodud sõjas kogetu põhjal, tööde tonaalsus on sinkjashall, mis kasvab pilt-pildilt intensiivsemaks, edasi muutuvad taiesed värvilisemaks ning vaikses ja tühjas galeriis tekib tänu sellele kummaline fluidum. Lisaks tõik, et fookuses on suuresti emadus ja emad. Emade lood sellest, kuidas sõltumata ümberringi märatsevast sõjakoledusest on olulisimaks pidepunktiks lapsed.
Tellijale
Kaemus: vere hinnaga hoitud emadus
Meenus, kuidas sõja algul jalutasin tärkavas kevades oma noorimat last õues lõunaunne, pea kohal hävitajad oma tavapärast tiiru lendamas ning mu peas keerlemas lood vapratest emadest, kelle lapsed sünnivad varjendeis, ja mu silme ees pilt Kiievi metroos beebit imetavast Madonnast. Süda valutas nende emade pärast ja oli rahulik mu oma laste turvalise argielu pärast.