Küüditamine: ema appikarjed ei lähe iial meelest

Loo autor koos töökaaslastega kaevurite ühiselamu ees. Foto: Erakogu

Ligi seitse Siberis veedetud aastat on jätnud armid nii hinge kui kehale. Need ajad ei unune.
Ja neid ei tohigi unustada.

Oli koolivaheaeg märtsikuus, lebasin kodus voodis kõrge palavikuga, põdesin ägedat angiini. Ema, isa, kaks venda ja vanaema – kõik olime kodus. Meenub hilisõhtu, kui ema pesi kõikide soojad kindad puhtaks ja riputas ahju äärde nöörile kuivama.
Meie kodu oli suurest maanteest kilomeetri kaugusel, ilusa metsa ääres, looduse keskel, sest isa oli metsavaht. Meil oli väga ilus kodu.
Sellel saatuslikul õhtul jäid kõik peale minu kiiresti magama. Varajasel hommikul löödi äkki klaaside klirinal uksepooled lahti ja sängide ette sammusid kirsasaabaste klõbinal sinelites sõjamehed. Kohe käsutati meid poolpaljalt kööki seisma. Ema oli siis lapseootel, mina võbisesin kõrges palavikus.
Rutakalt, rohmakalt loeti kanges eesti keeles ette otsus, et pere saadetakse paljudeks aastateks Siberisse asumisele. Asjade kaasavõtmiseks anti pool tundi. Mõned riided saime ainult ühes võtta, aga kinnastest jäime ilma, sest sõdurid varastasid need ära.
Hoovil ootas väljasõitu suur veoauto. Meid kamandati autokasti, püssitorude vahele. Mind mässiti teki sisse ja kanti vedajate vahel auto peale.
Sõit algas. Mäletan, et ema ja vanaema nutsid suure häälega, sest õuele jäid maha armas koer Muti ja kass ning lauta väga ilus hobune.
Hommikuhämarikus sõidutati meid vinge tuule käes kolmkümmend kilomeetrit ning kaubajaama jõudes kamandati läbi lumelobjaka valmisseatud vagunisse. Vagunitel olid valged kirjad võõras keeles – sees kohti kariloomadele, latreid lammastele, rautamata ruunadele mitte üle kahekümne, inimesi pandi vagunitesse seitsekümmend. Vagunite ustel rippusid rauast riivid, ahtaid aknaid katsid okastraadist trellid.
Vagun veeres Venemaale kolm nädalat. Kord päevas anti leemesuppi mõlkilöödud “miška” sees ja veidi vett, seda toodi pikemates peatustes. Kõik inimesed tukkusid tuledeta vagunites. Häda ei häbenenud teiste silme all teha keegi.
Mina vaevlesin ikka valus ja palavikus, lämbumisohus ja teadvuseta. Siis oli rong peatunud Eesti-Vene piiril. Sõdur oli sisse tulnud ja tahtnud mind välja tõsta. Alanud võitlus: sõdur rebinud mind ukse poole, isa hoidnud jõuga tagasi.
Kui isal õnnestus lõpuks mind vagunisse jätta, otsinud ta puupulga, lõiganud mu peast juuksetuti, sidunud selle puupulga külge ja vajutanud mulle kurku – mäda pursanud kurgust välja. Seepeale tulin teadvusele, mäletan valu, lämbumistunnet, kohutava janu tekkimist. Siis vajusin sügavasse unne ega mäleta rohkem.
Ema rääkis kõigest, tänu isale jäeti mind rahule. Väga palju haigeid lapsi ja vanainimesi visati vagunitest välja, teadmata, mis neist sai, mida nendega tehti. Õnneks hakkasin toibuma – jäin ellu.

Siberisse jõudsime päris pimedas, saabujaid võttis vastu rodu pikki regesid, nende ees halli värvi härjad. Plats läks äkki tõrvikutuledest valgeks. Südaööl pandi rakettide valgel püsti orjaturg. Otsiti osavaid, tugevaid töötajaid kolhoosidesse. Nõrgemaid ei tahetud, suuri peresid hoopiski mitte.
Meie peret ei tahtnud algul keegi, hiljem käsutati meid kõiki ühele reele hunnikusse. Sõit läks lahti, kõrgete lumehangede vahel 100 km. Väga külm oli, kindaid käes ei olnud. Mäletan, sest olin väga kurnatud, tundsin piinavat janu. Kusagil väikese maja juures peeti härjad kinni, isa läks tuppa vett paluma, tuligi suure kruusi sooja veega, saime kõik veidi juua.
Nii sattusime viletsasse kolhoosi, ümberringi lage stepp, väikesed onnid, hundid ulgusid stepis. Kohale jõudes käsutati meid väiksesse onni, mis meenutas lambalauta, härmatis seintel, vasikas norutas toanurgas. Selles onnikeses elasid mees ja naine, kelle väike laps oli surnud.
Kohale jõudnud, vajusime kõik ahju äärde teadvusetult magama, õnneks oli ahi soe, sest olime külmast kanged.
Ärkasime piitsa plaksumise ja kõva mehehääle peale, mis karjus “stavaite”, olime kõik uimased ega taibanud äkki, mis toimub, kus oleme. Siis käsutati meid ühte teise onni elama. Kõik pidid kontorisse minema ja end sellesse kolhoosi sisse kirjutama ning edaspidi iga kuu kontorist läbi käima.
Ei oska sõnades väljendada, mida me nii hingeliselt kui füüsiliselt läbi elasime. See oli kui halb unenägu. Töötajaid meist kellestki momendil ei olnud, üksikud kohalikud venelased tõid veidi leiba ja kartuleid, sest nad olid ise ka väga vaesed.
Kolhoosist anti töötutele maitselt väga viha leiba, 100 g inimesele päevas.
16. aprillil sünnitas ema samas onnis tütarlapse, kes sai nimeks Endla. Arsti seal ei olnud, üks posija moodi vana naine aitas ema. Ema appikarjed saadavad mind vist elu lõpuni.
Pärast sünnitust, mai keskel, saadeti ema lambakarja. Kuna meil kindaid ei olnud, korjas ema karjamaalt villatorte, millest tahtis lõnga teha, lootes, et kellelgi kohalikest naistest on vokk. Aga seda nähti ja kaevati brigadirile. Siis tuldi ja pandi emal käed raudu ning viidi Novosibirskisse vangi, see asus 25 km kaugusel.
Süüdistus – ühisvara riisumine. Emale määrati kolm aastat. Selle teate peale me justkui tardusime, elu mõte kadus, ei teadnud, kuidas edasi elada, sest imik karjus, piima polnud, ise olime söömata, kuni noorem vend Tammi leidis lähedalt ühe väikese veekogu. Ei mäletagi, millega nad vend Helduriga kalamaime püüdsid, nendest keetsime uhhaad.
Õnneks tuli meile appi koos meiega vagunis sõitnud proua Maria Sumberg Tallinnast. Tema abikaasa oli arst, kes viidi vangi. Hiljem sai Maria abikaasa lahti ja töötas aastaid Narva-Jõesuu sanatooriumis.
Maria töötas lehmalaudas lüpsjana ja hakkas iga päev, pudelike põues, lapsele piima tooma, ise muidugi väga hirmul. Kui oleks kontrollitud, tabanuks Mariat sama saatus, mis tabas mu ema.
Ühel päeval jäi laps kõrvapõletikku, palju vaeva nägin, puhudes sooja õhku kõrva. Aga õnneks sai ta terveks. Siis tekkis mulle suur paise põsele, seda ravis üks posijast naine, plekk on mul tänaseni näos.
Sageli rääkisime omavahel, kuidas ometi ellu jääda, kust veidigi süüa saada. Korjasin kokku ema ja oma kleidid ning läksin mööda küla pakkuma, vahel ikka sain mõne kartuli, sibulat, jahu ja soola.
Jõudis kätte talv, süda valutas ema pärast kogu aeg, öösiti nutsin, ei tahtnud teisi kurvastada, kõigil oli niigi valus. Mul tekkis tahtmine minna ema vaatama, rääkisin sellest vanaemale, et tema hoiaks last. Keegi ei olnud vastu, kuigi muretsesid väga. Süda oli rahutu, pidin minema, ehkki lumi oli sügav ja külma 50 °C ringis.
Naabrinaine Niina, väga südamlik venelanna, andis mulle soojad vildid ja puhvaika, ümber põlvede mässisin paberid, suur rätik ümber pea, suured labakindad andis ta ka.
Pool teest oli lage stepp, ülejäänud metsatee, kõige enam kartsin hunte.
Õhtupoole jõudsin linna, kus hakkasin küsima ja otsima vangimaja. Leidsin lõpuks, kuid ema juurde mind ei lastud. Läbi traataia ühest väikesest aknaaugust nägin ema nägu, tema nägi ka mind.
Ümberringi oli kõrge traataed, sees lõugasid suured koerad mulle teiselt poolt vastu. Sel hetkel tõmbas üks valvur mind aia pealt maha, lõi püssipäraga ja karjus vene keeles. Hakkasin kõva häälega nutma, siis haarati mul käest ja viidi sealt eemale.
Sel momendil teadsin, et ma ei jaksa enam ja tahan ainult ema juurde. Äkki kuulsin kõrvus lapse nuttu, mõte selgines. Võtsin salli kaelast, mässisin ümber pea ja hakkasin tagasiteed minema. Ilm pimenes ning ma ei teadnud, kas lähen ikka õiget teed pidi ja kas jõuan onnikesse tagasi (sõna “kodu” oli seal võõras). Läksin, läksin, külm ilm, pimenes, olin väsinud …
Kui silmad avasin, ei saanud aru, kus olen, mind hõõruti lumega, vanaema silitas mu juukseid ja isa nuttis. Kus olen, oli esimene küsimus, siis tundsin, et olen toas ahju peal ja anti juua sooja vett. Äkki sain aru, et midagi on halvasti, sest kuulsin lapse nuttu. Poisid olid mu juures ja isa rääkis, et minu olid leidnud piimavedajad, kes härgadega Soinskist Habarovskisse piima viisid. Olin istunud tee ääres lumes, umbes poolel teel. Külm oli võtnud ainult kõrvad valgeks. Saatus oli jällegi armuline.
Saabus kevad, tulid põllutööd. Minu vennad Tammi ja Heldur pandi põllule härgadega äestama, kuigi nad olid alles poisikesed. Mina sain härgade vemmeldajaks, anti piits kätte.
Kookus kündja adra tagant sõimas härgasid, mina pidin neid peksma piitsaga. Adra ees olid paarisrakendis härjad. See töö käis täiesti üle jõu. Pärast pikka päeva jõudsin vaevalt käia.
Vanaema oli hernepudru keetnud palja veega, kõigil kõhud tühjad, poisid tulid ka põllult, lapsekene nuttis, temalegi oli veidi piima ja jahuputru. Isa oli päeval käinud 15 km kaugusel pajuoksi toomas. Punus neist väikeseid korve.
Mina ei läinud enam põllule, ei jaksanud, ei aetud ka. Kes käisid tööl, neile anti päevas 500 g leiba, see oli kogu tasu. Kui isa sai mõne korvi valmis, käisin mina mööda küla korvidega, juhtus vahel, et sain veidi leiba, jahu, herneid.
Kui õnne ei olnud, läksin ühe tuttava eestlase juurde, tütar elas emaga kahekesi, sest nende isa ja abikaasa oli vajunud Siberi stepis mülkasse ja surnud. Ronisin seal nende ahju peale, nutsin tükk aega ja läksin seejärel pere juurde oma onni.

Teisel aastal lubati meil juba Eestisse kirjutada. Ei mäletagi, kust ümbriku ja margi sain, aga kirjutasin perekonnatuttavale nimega Pärja. Tema peres olid väga head inimesed, elasid meie lähedal Ninasi külas. Oh õnne, Pärja saatis kohe paki, loomulikult oli seda põhjalikult kontrollitud. Ei oska sõnades väljendada, kui soe ja hea tunne oli.
Edaspidi saime igal järgneval kuul paki. Siis tuli emalt kiri, ta oli viidud kusagile töölaagrisse, kust sai kirja välja saata, kui keegi vabanes. Aeg läks, ja äkki tuli rõõmus teade, et ema vabaneb, sest Stalin suri.
Kui ema koju jõudis, oli tal kaasas suur kotitäis kuivatatud leiba, mille ta oli kõrvale pannud ja kuivatanud talle söögiks antud leivaportsudest. Emaga koos tuli meie ellu nagu päike, lihtsalt elu mõtte, lootuse saime tagasi.
Mina sain suvel 10 km kaugusele tööliste brigaadi süüa valmistama, iga päev keetsin 20 portsu mingit suppi ja teed, õhtuks putru. Ööbida tuli kõvade naride peal.
Töölisteks olid venelased, eestlased, üksikud ukrainlased, kelle esivanemad olid kunagi Siberisse asumisele saadetud. Eestlased olid muidugi meiega koos küüditatud.
Noorem vend Tammi läks kooli, seal oli ainult kolm klassi. Ta käis seal kõigest aasta, sest vene poisid kiusasid, sõimasid bandiidiks. Teine vend Heldur käis heinamaal. Isa sai ühel suvel loomalauda valvuriks. Raha ei antud, ainult leiba.
Eestist hakkasime tihemini tuttavatelt pakke saama. Ühel suvel käis ema laudas lehmi lüpsmas, siis lubati pool liitrit piima lapse jaoks päevas.
Kui ma talvel kollatõppe jäin, ravis mind jällegi keegi naisposija, ei mäleta millega. See posija hädaldas, et oleks vaja haiglaravi, aga meil ei olnud raha ja haigla asus Novosibirskis, selles linnas, kus ema kinni oli.
Eestist meile raha saata ei lubatud, kui kellelegi saadeti, võeti ära. Kuid kuidagi ma ikka jälle paranesin – aga need tüsistused, haigused on saatnud mind eluaeg.

Möödus üle viie aasta, kui hakati värbama eesti noori, kes muidugi tahtsid minna Kaug-Itta kaevanduslinna. Pea kõik noored läksid, ka minu vennad Tammi ja Heldur. Kurb oli neid ära saata, kuid meile lubati, et võime järgmisel suvel järele minna.
Poisid võisid meile kirjutada, kuigi nad olid ikka valve all, nagu meiegi Siberis. Kõik noored, kes sinna läksid, pandi barakkidesse elama, nad said tööle ning esimest korda aastate möödudes maksti töö eest ka raha. Loodus oli seal väga ilus, 100 km kaugusel olid kõrged mäed, mis olid hästi näha ja särasid päikesepaistel.
Möödus talv, Heldur pidi suvel meile järele tulema. Siis tuli kiri Tammilt, et tema tuleb ise?
Ei osanud halba aimata, kuigi teised eestlased teadsid, ei julgenud nad meile öelda. Lõpuks siiski keegi teatas isale, et Heldur oli surma saanud, isa rääkis minule. Pidime ju ka emale ütlema, sest Tammi oli tulemas. Midagi sarnast ei taha ma enam üle elada: ema sulges end kaheks päevaks väikesesse tuppa, kattis akna riidega ja lukustas ukse, toast oli kuulda ainult nuttu, ta oli söömata, joomata, ei tahtnud meiega rääkida, isegi lapse häälitsemise peale ei reageerinud. Olime kõik ahastuses, siis saabus Tammi, Heldur oli maetud.
Lõpuks tuli ema Tammi palumise peale ikka toast välja. Panime kõik vaikselt asjad kokku, neid polnud ju palju, jätsime jumalaga nendega, kes eestlastest sinna jäid. Sest mitmed olid pidanud stepimulda jätma oma lapsed või vanemad inimesed.
Üks karm elulõik jäi seljataha. Kolhoosist anti veoauto, meid viidi Novosibirski rongile. See rong oli veidi viisakam, kuid püssiga valvurid ei taganenud meist. Ma ei mäleta, kui kaua sõitsime, vist nädala.
Rong peatus Baikali ääres, see oli öösel, kuu peegeldus Baikali avaral veekogul, väga ilus vaade üle paljude aastate. Meile toodi Baikali vett juua. Meenub, kui sõitsime ühe tunneli alt läbi ja rongiaknast üles vaatasime, seisis seal kõrgel Lenini monument. Vagunis räägiti vene keeles, et seda monumenti rajasid vangid 25 aastat, siis said vabaks.
Kohale jõudnud, pandi ka meid elama barakki, kus oli kolm üsna mugavat tuba. Loodusvaade oli ilus, kui ainult poleks olnud seda suurt kaotusvalu.
Kohe teisel hommikul läksime Helduri hauale, haud oli kõrge mäe otsas, seal oli palju eestlaste haudu. Hiljem sai surma kena Tartu noormees, kukkus kõrgelt kraanalt alla.
Tüdrukud ja noormehed, kes samuti sõitsid Siberist itta koos Tammiga, olid lasknud Heldurile risti teha ja valgeks värvida. Kui meie läksime esimest korda kogu perega hauale, oli südantlõhestav vaadata, kuidas üks linnuke istus risti peal …
Ema hakkas seal iga päev käima, päris kauge oli linnast – hiljem see surnuaed künti üles. Seal, Kaug-Idas, tutvusin kena, hea iseloomuga noormehega. Hiljem registreerisime.
Oli hea tunda enda kõrval inimest toeks, sest tundus, et ma ei jaksa edasi elada, liig palju olin valu üle elanud, nii hingeliselt kui füüsiliselt.
Päevade möödudes läksin tööle tööstuskooli poiste komandandiks ja kaevurite ühiselamusse poole kohaga koristajaks – mind hüüti seal Katjaks, isegi autahvlile pandi.
Vahepeal läks meie barakk põlema, jäime jälle puupaljaks. Kuid seejärel anti korralik elamine – 2 tuba ja köök. Veidi oli ju rahagi, saime riided selga.
Möödusid päevad, äkki kutsuti meid kontorisse, teatati vene keeles, et olete vabad, anti passid. Jäime tummaks, sõnu ei leidnud, et seda kõike uskuda. Aga see oli siiski tõde, saime vabaks 23. jaanuaril 1956.
Vaikides korjasime jällegi midagi kaasa, mida, ei mäleta. Alles siis, kui istusime juba rongis ilma saatjateta, mõistsime, et rong sõidab kodumaa poole. Seda tunnet, mis valdas, kui rong ületas Vene piiri ja kodumaa taevas sinetas, sõnadesse ei oska panna. Äkki laskus rahu hinge, mis oli kõigest üle.

Pühendan vend Helduri mälestuseks

Ta sängitati kodust kaugel
sääl võõra mulda magama.
Ei olnud kedagi kes oleks
ta haual nutnud pisaraid.

Liht ristikene kalmukünkal
kus võõras rohi võrsumas.
Ei lille kimbukest ei pärga
ei olnud ehteks temale.

Sääl võõrad lilled õitsesid
nii imelise iluga.
Ja idapäike imeilus
on kalmu üle säramas.

Üks linnukene põhja piirilt
kes lendas talveks lõunasse
jäi peatuma ta risti peale
ja laulis kaua temale.

Nii lahke loodus looja sunnil
üht põrmu püüdis trööstida
kel raskeid haavu oli löönud
ta rahvas ja ta kodumaa.