Mida ette võtta tüütute äädikakärbestega

Puuviljakärbestest lahti saamiseks on mitmesuguseid mooduseid. Foto: Shutterstock

Harilik äädika- ehk puuviljakärbes on kahetiivaline putukas, keda kasutatakse tihti bioloogias katseloomana ja kes oli üks esimesi geneetiliselt uuritud loomi. Äädikakärbsed olid muuhulgas esimesed Maa elusolendid, kes koos rukki- ja puuvillaseemnetega saadeti 20. veebruaril 1947 Maa orbiidile. Praegu, kui sügis käes, ei paista tüütud putukad aga inimeste köögiorbiidilt kuhugi kaduvat.

Ehkki äädikakärbeste elutsemine köökides ei ole midagi uut, tundub, et käesoleval aastal on tüütud tiivulised eriti aktiivsed. Seda kinnitab Sagadi looduskooli õpetaja Tiina Reintal. «Oma osa on kindlasti ka väga pikal ja soojal sügisel, tingimused äädikakärbeste eluks on igati head,» räägib ta. Tillukesed kärbsed vajavad heaks äraolemiseks mõnusat temperatuuri ja võimalust viljade mahlaga maiustada. Reintali sõnutsi on nende kärbeste elutsükkel väga kiire, sobivate tingimuste korral on uute vastsete koorumine päevade ja mõnikord isegi tundide küsimus. Nii võibki tunduda, et äädikakärbestel pole otsa ega äärt. Tiina Reintal uurib sealsamas ka kolleegide arvamust, kui pärin, mis võiks kõige paremini kärbeste vastu aidata. Nimetatakse tüütuste tolmuimejasse püüdmist ja banaanilõksu meisterdamist.

Viimase jaoks läheb tarvis väikest klaasi, banaanikoort ja toidukilet. Anum, millesse on pandud banaanikoor, kaetakse pingul toidukilega, sellesse omakorda tehakse augud. Kärbsed, kes banaanikoorepidusöögile lendavad, saavad toidule ligi, ent ei pääse enam minema. Sellised lõksud võimaldavad loodusesõpradel kärbsed toast välja transportida.