Ärge esitage mulle nõudekirja, palun!

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Üks mu tuttav mees, kes päris kõvasti kokutab, hakkas maasikamüüja leti ees esitama oma soovi: «Ka ... kaa ... ka ...» «Ahah, kaks kilo,» arvas müüja kokutajat mõistvat ja lajatas letile kaks kilo valmis kaalutud maasikaid. Tegelikult tahtis mu tuttav teada, kas kaardiga saab maksta.

Kumma me nüüd siis sarjata võtaks? Kas kokutaja, kes ei suuda end esimese silbiga arusaadavaks teha, või müüja, kes arvab end kohe absoluutset tõde teadvat?

Kas pealiskaudne on ajakirjanik, kes kohe pealkirjas järgnevat sisu lahti ei kirjuta, või lugeja, kes pealkirjast kaugemale ei jõua, kuid teeb kohe omad järeldused ja peab neid absoluutseks tõeks? Hea veel, kui ta omaette järeldab, aga reeglina hakkab ta oma tõde edasi kuulutama ning tema kuulajad omakorda ei jõua tõekuulutust lugedes esimesest reast kaugemale. Välja tuleb katkise telefoni mäng, mida me lapsepõlves nautisime ja mille eest mind pioneerilaagris nurka pandi, sest arvasin end kuulvat «Kuubal on leiba vähe», mis oli nõukogude pioneeri jaoks kahtlemata suur ideoloogiline eksimus.