Kolumn: kohtume raamatukogus!

Kaili Õunapuu-Seidelberg. Foto: Marianne Loorents

Kohe algaval oktoobrikuul tähistatakse muu hulgas raamatukogupäevi, mille eesmärk on avalikkusele tutvustada seda, mida raamatukogud teevad. Esmapilgul teavad ju kõik, milleks raamatukogud on: raamatute laenutamiseks. Tegelikult on see aga piltlikult öeldes vaid jäämäe tipp, sest raamatukoguteenuseid on palju enam.

Minu meelest ei ole liialdus, kui öeldakse, et raamatukogu on üks viimaseid avalikke kohti, kuhu kõigil on vaba ja võrdne ligipääs. Raamatukogu uksel ei küsi keegi, kui palju sul raha on või kui haritud sa oled; kedagi ei peeta liiga nooreks ega vanaks. Raamatukokku on oodatud nii need, kes veel tähtigi ei tunne, kui ka need, kelle (info)kirjaoskus lihvi vajab.

Vestlustest tuleb tihti välja, et paljud ei oska arvatagi, kui suur hulk on meie ühiskonnas inimesi, kellel on raskusi digimaailmas orienteerumisel. Võiks lausa öelda, et riik ja ametkonnad tihtipeale eeldavad, et iga inimene saab ja oskab arvukates e-keskkondades orienteeruda. Ja kui abivajaja ise oma asju korda ajada ei oska, siis kõlab ametnikult lihtne soovitus: «Aga minge raamatukokku, küll seal teid aidatakse!» Muidugi aidatakse, teinekord koos abivajajaga koos otsides ja avastades. Raamatukoguhoidjad ongi tihti need, kes hädalisi õpetavad, suunavad ja teinekord nende eest vajalikud toimingud ära teevad.