Eesti saadik europarlamendis Katrin Saks ütles äsja väga tuliseks muutunud rahvus-, etniliste ja sisserändajatest vähemuste kaitset puudutaval debatil täiskogu ees, et majandussurutise foonil on mitmel pool Euroopas märke suhtumise muutusest uusmigrantidesse.
Praeguses tööpuuduses nõuavad näiteks britid, et inglaste töö jäägu inglastele, rahutusi on ka mujal Euroopas.
Kuid rahvustevahelised pinged mõjutavad kriisi ajal ka varem sisserännanuid. Riigi haavatavust majanduslikult raskel ajal püüavad suurendada erinevad jõud ja see kätkeb endas ohtu riigi julgeolekule.
Mõnikord läheme selle kõigega aga ise kaasa. Alles see oli, kui ajaleht Videvik õhutas pensionäre Toompeale kogunema.
Kui vaatame, mis toimub Lätis ja Leedus, siis seal on meeleavaldusi olnud juba mitu. Lõunanaabrid on muidugi meist temperamentsemad, kuid leek võib kergesti lahvatada meilgi. Mis ei tähenda, et rahvas peaks riigi sohuvajumist vaikides pealt vaatama.
Kui viimasel kümmekonnal aastal mõeldi enam materiaalselt, siis saabunud majanduskriis paneb rohkem hindama sotsiaalseid väärtusi. Majanduskriisist ja sellest tulenevatest raskustest on palju räägitud.
Tagaplaanile on jäänud aga sotsiaalse kriisi teema, mis seoses majanduslangusega muutub järjest teravamaks. Unustada ei tohi, et need jõud, kes pärast pronksiöid panid kivi käest, pistsid rusika taskusse. Ja see on karm reaalsus. Halb eeskuju ei tohi aga olla nakkav.
Oleme islandlaste kõrval maailma üks väiksemaid rahvaid, kellel on oma rahvusriiki. See on ime, mida tuleb hoida.
Kui riik on väike, peab selle kodanik olema oma vaimujõult seda suurem. Kodanikuks olemine pole aga kohustus, vaid oma emakeele ja isamaaga inimese loomulik olek.