Keevitaja hoiab vormi nagu sportlane

Professor Andres Laansoo (vasakul) annab Eesti volitatud mehaanikainseneri kutsetunnistuse ASi E-Profiil juhatuse esimehele Toomas Jõgile. Foto: Inseneeria

Ka praeguses majandusolukorras on ameteid, mille oskajatest puudus, üks neist on keevitaja. Nimetatud elukutsega seonduvast kõneleb Eesti Keevitusühingu juhatuse esimees, TTÜ professor Andres Laansoo.

Mida kujutab endast Eesti Keevitusühing ja mida annab sellesse kuulumine ühele keevitajale, ettevõttele?

Eesti Keevitusühing on keevituse erialal töötavaid inimesi liitev organisatsioon, kuhu reeglina kuuluvad üksikisikud, kuid selles on ka viis ettevõtet ning kolm õppekeskust.
Ettevõtted on Tallinnast ja on spetsialiseerunud keevitustöödele või järelevalvele, nt OÜ Tehnokontrolli Keskus.

Eesti Keevitusühingusse kuulumine annab ettevõttele võimaluse osaleda koolituskavade ja kutsestandardite arendamisel ja saada infot keevitajate ja keevitusinseneride uute standardite kohta.

Keevitajaid, v.a koolide õpetajad, meil liikmeks pole. Keevitusühingu mõte on liita eestikeelseid keevituse alal töötavaid insenere ja tehnikuid. Varem oli see ala 100% venekeelne.

Oli üks-kaks eesti meest, kes olid lõpetanud Venemaal instituudi ja lõpuks töötasid keevitajatena. Harjumaal ja Tallinnas on nii 90% keevitajatest venekeelsed.

Millised sidemed on ühingul Lääne-Virumaaga?
Mõningast täiendusõpet oleme teinud koostöös Rakvere ametikooliga, kus Leonid Pai koolitas ühe projekti raames keevitusõpetajaid.

Kui palju sõltub keevitamisel seadmetest, materjalidest, kui palju keevitajast?
Kui Vene ajal olid kehvad seadmed ja materjalid ning mehed olid ka keskmised, siis nüüd on kõigil head masinad. Karmistunud on kvaliteedinõuded. Võib vaadata, millised karvased ja ebaühtlased nägid välja vanasti paljude majade uksed ja liftišahtid. Praegu on palju häid mehi ja palju amatööre.

Asi on selles, et mõnel inimesel on lihtsalt tundlik käsi ja teisel ei ole. Nii saab vähestest tipptasemel keevitaja ja ülejäänud teevad lihtsamat tööd. Et säilitada vormi, peab keevitaja analoogselt sportlasega pidevalt treenima.

Loetakse, et kui vaheaeg töös ületab kuus kuud, siis kaotab keevitaja kvalifikatsiooni ja peab tegema uue proovitöö.

Keevitamine on teadupärast tervist kahjustav. Kuidas keevitajat tänapäeval kaitstakse?
Tervisele kahjulike tegurite minimeerimiseks peab kandma eririietust ja keevitusmaski. Keevitaja töökoht peaks olema varustatud õigesti projekteeritud ventilatsiooniga. Kahjuks on see tingimus täidetud ainult

Eesti ajal ehitatud ettevõtetes. Seetõttu võib sageli kuulda, kuidas keevitaja ütleb tööpäeva lõpus, et tal on alumiiniumi või kroomi maitse suus.

Et töö kahjustab tervist, ei soosita naiskeevitajaid, kuid neid võib leida nii soomlaste kui ka venelaste seas.

Kas ühing teeb tööandjatele ka mingeid omapoolseid ettekirjutusi?
Meie käest on varem küsitud materjale ohtlike ainete lubatud kontsentratsiooni kohta, kuid nüüd on olemas euronormid.

Probleeme on olnud aga pensionide määramisel, sest ametnikud on nt santehniku-keevitaja või gaasilõikaja kutse väga segaselt vormistanud, nii et ei ole selge, kas antud töökoht tähendab õigust sooduspensionile.

Tööandjatele tuleb kasuks see, et ühing on välja töötanud keevitaja kutsestandardi, mida rakendatakse kutsehariduses. Päris suur hulk noori keevitajaid on sooritanud kutseeksami ja nii võib tööandja olla kindel nende meeste praktilistes oskustes.

Kutsestandardi põhimõtteid tuleks rakendada ka lühiajaliste kursuste korraldamisel, et tööandja saaks ikka aimu, mida keevitaja oma proovitööl tegi ja mida ta peab teadma. Ühing on määranud oma esindajaid kutsehariduskeskuste eksamikomisjonidesse.

Miks pole keevitaja amet eestlaste hulgas populaarne?
Metallitöö ja keevitamine on populaarne venekeelse seltskonna seas, siin mängib rolli nii põlvkondade järjepidevus kui ka asjaolu, et eestlane nii raske ja musta ja kahjuliku töö peale ei lähe. Väga palju keevitajaid oli sõjatööstuses, nt Dvigatelis, energeetikas, ehituses. Nüüd hakkavad nad pensioniikka jõudma ja Eesti masinaehituses on tööjõuga suured probleemid.

Soomes lüüakse juba aastat viis häirekella, et noored ei vali keevitaja ametit. Üks nende professor avaldas artikli, kus tõi välja keevitajate tunnitasu tööandjale: Soome - 15 eurot tund, Eesti - 4, Hiina 1-2. Praegu küll nii väikse palgaga keevitajat Eestist ei leia ja tunnis tahab korralik keevitaja saada 80-100 krooni kätte.

Kuna häid keevitajaid on vähe, siis tuleks rohkem kasutada roboteid ja teisi mehhaniseerimisvahendeid.
Nii nad Soomes ise robotiseerivad oma keevitustöid ja meile saadavad allhanketööna suuri konstruktsioone, mida tuleb käsitsi keevitada.

Ja miks tulevad meile keevitajad just Ukrainast?
Seal on suured tehased peaaegu seisma jäänud ja mehed tööta. Samuti pole nende palganõudmised veel kõrged. Juba on proovitud ka Rumeenia ja Moldova keevitajaid, kuid pole vist rahule jäädud. Kuidas talitab Balti Laevaremonditehas?

Kui laev tuleb remonti, siis komandeeritakse kas Peterburist või Ukrainast kuni kuuks brigaad kohale, kes teeb oma töö ära ja pöördub koju tagasi. Isegi Saaremaale on Ukraina keevitajaid toodud.

Kui palju on selle töö peal naisi?
Naisi on väga vähe. Üks minu sõber, kes töötas tehnilise järelevalve inspektsioonis, püüdis Kohtla-Järvel ühe sellise kinni. Talle anti kätte keevitajate nimekiri, kus ei olnud ühtegi naisterahva nime, aga ehitusplatsil üks naine oli. Sellest tuli korralik pahandus.

Naine-keevitaja oleks sama kui naine-teerullijuht. Teadsin kahte naist keevitusinseneri, kellest kõvasti lugu peeti - mehed alluvad ju naiste korraldustele paremini.

Millised on olnud ja on keevitustööde mahu poolest suurimad objektid Eestis?
Kõige suuremad objektid olid Narva elektrijaamad, kus lisaks kohalikele töötasid keevitajad Poolast. Mõnigi neist jäi siia. Siis on Loksa Laevatehas - kuni 200 keevitajat töötab kolmes vahetuses, Balti Laevaremonditehas, SRC Laevatehas.

Lehest sai lugeda ja telerist näha, kuidas üks firma hakkas siin tankereid tootma. Laeva kere tehti Venemaal, osutus aga nii hõredaks, et tuli uuesti keevitada. Kõik mahutid, torustikud jm tegid Eesti firmad. Kuuldavasti on neil nüüd teine laev käsil, kui firma ei ole just pankrotti läinud. Palju keevitajaid on hõivatud ehituses. Viljandis on päris suur ettevõte Viljandi Metall, mis on üsna heal järjel.

Kas te ise oskate keevitada?
Olen proovinud küll, kuid prillikandjana on seda kehv teha. Vajadusel saan ikka poolautomaadiga hakkama. Kes ise ei oska midagi teha, see tahab hirmsasti õpetada. Võib kohe ütelda, mis on valesti tehtud või miks kvaliteet ei rahulda ja mida tuleb muuta.

Reeglina keevitusinsenerid hästi keevitada ei oska. Kui on näha, et midagi on valesti, võtame kaasa sellise keevitusinstruktori, kes näitab ise töömeestele ette, kuidas tuleb toimida.

Kas nüüd, kui välismaalgi hakkab kummitama töökohtade kadu, hakkavad meie keevitajad koju tagasi pöörduma?
On tulnud tagasi, sest töö intensiivsus ja maksusüsteem ei olnud vastuvõetav. Paljud meie firmad teevad töid Skandinaavias. Meestele liisitakse auto ja nad töötavad seal kuu või paar, kuni antud töö otsa saab.

Nii nad näevad sealseid olusid ja väga sinna ei trügi.
Siinne masina- ja metallitööstuse seis on praegu kahtlane, sest allhanget tehakse hästi odavalt. Seetõttu ei investeerita seadmetesse ega inimestesse, vaid ainult firmaomaniku džiipi. Et inimesed hakkaksid tagasi tulema, on vaja lisaks korralikule palgale parandada ka töötingimusi ja suhtumist töö tegijatesse.

Kus keevitajaks õpitakse?
Keevitajaks saab õppida kutsekoolides. Ettevõtted koolitavad ka mehi tänavalt. Kutsekoolides õppides ollakse ettevõttes praktikal ja edaspidi sinna jäädaksegi. Soome riigi ja Euroopa Liidu rahaga on korraldatud töötute ümberõppe kursuseid. Osa rahvast on ka pidama jäänud.

Kõige kõrgemat keevitaja taset kinnitab nn eurosertifikaat. Selle puhul keevitatakse kindlad proovikehad, mida teatud meetoditega kontrollitakse. Selliseid mehi valmistatakse Eestis aastas ette nii 300-400. Osa neist teevad eksami - 3000-4000 krooni - omal kulul. Koolide materiaalne baas on hea, kuid õppemeistreid, selliseid mehi, kes tegelevad õpilastega vahetult töökohal, on väikese palga tõttu võimatu leida.

Milline on hea oskustööline? Mida tänapäeval keevitajalt nõutakse?
Hea keevitaja suudab kaheksa tundi teha piisava kvaliteediga küllaltki rutiinset tööd tervisele kahjulikes tingimustes. Mingil määral on vaja loovust keerulisemate ülesannete lahendamisel. Eriti head spetsialistid saavad eriliste isikuomadustega inimestest, öeldakse, et tundliku käe ja hea koordinatsiooniga meestest, kuid nad ei püsi pikka aega vormis. Järelikult ei saa mitte kõigist alustanutest tippkeevitajaid, kuid keskmise taseme peaks küll treenimisega saavutama.

Head keevitajad teenivad korralikult. Palk sõltub suurel määral ka regioonist ja tehtavast tööst. Nii ei tasuks väga imestada, kui üksikutele keevitajatele pakutakse üle mõistuse kõrget palka.

Mõni aasta tagasi kirjutati lehes, et Haapsalu Soojus otsis keevitajaid ja pakkus 40 000 krooni palka. Selliseid tippmehi on vähe.

Vanasti olid kõvad keevitajad ka kõvad viinavõtjad. Kuidas on praegu?
Olen ise oma silmaga näinud, kui aastal 2000 tehti Instrutec messil Balti riikide keevitajate võistlus. Üks lätlane oli joonud ainult õlut ega suutnud tööd isegi alustada. Üks minu tuttav pidi hommikul alkomeetriga oma töömehi kontrollima. Eks see ole rohkem rahvuslik probleem.

Kuidas on meil keevitusinseneridega?
Euroopas on paika pandud, et diplomiga keevitusinseneriks saadakse alles pärast ülikooli lõpetamist või 440tunnist täiendusõpet.

Neile on antud kas Euroopa keevitusinseneri (EWE) või rahvusvahelise keevitusinseneri (IWE) diplom ja nad võivad töötada piiranguteta kõigis ELi maades. Koolitust saavad teha ainult eraldi keskused, meile kõige lähemal Soomes või Saksamaal.

Soomes maksab selline koolitus 125 000 krooni. Vastaval Euroopa tasemel peaks olema Soomes praegu nii 700-800 inimest, meil Eestis umbes 40.

Probleem on selles, et meie firmad on nii väikesed, et ei suuda sellist inseneri ära koormata. Kui ei ole just erinõuetega surveseadmete valmistamist, siis ajavad asja ära ka kogemustega mehaanikainsenerid.

Käisin Helsingis laevatehases, kus oli 2000 keevitajat ja ainult kaks keevitusinseneri. Insenerid tegelevad uue tehnoloogia evitamisega. Otse töölistega tegelevad keevitusmeistrid, keda Euroopa kvalifikatsiooni järgi kutsutakse keevitusspetsialistideks.

Keevitusühing on ühe Leonardo projekti raames osalenud eestikeelse õppematerjali väljatöötamisel ja kümne inseneri koolitamisel.

Et alustada rahvusvahelise keevitusinseneri koolitusega, peaks keevitusühing astuma Euroopa Keevitusföderatsiooni liikmeks koos 80 000kroonise liikmemaksu ja paljude lisatingimuste täitmisega koolituse korraldamisel.

Eestis on toimunud neli Euroopa keevitusinseneride kursust Rostocki koolituskeskuse korraldusel. Koolitus on olnud venekeelne. Samuti on toimunud mitu keevisliidete kontrollijate kursust.

Möödunud aasta sügisel kuulutati välja järjekordsed inseneride kursused, mis vähese huvi tõttu jäid ära. Infot nii keevitajate kui ka inseneride kursuste kohta saab Tallinna Lasnamäe mehaanikakooli kodulehelt.

Andres Laansoo
*mehaanikainsener
*Tallinna tehnikaülikooli professor
*materjalitehnika instituudi direktor
*Eesti Mehaanikainseneride Liidu juhatuse liige
*Eesti Keevitusühingu juhatuse esimees
*teadustöö põhisuunad: pulbermetallurgia ja materjalide liitmistehnoloogiad