Kolumn: Eesti haige mees

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Kui tsaar Nikolai I kunagi 19. sajandil Ottomani impeeriumi haigeks meheks kutsus, olin just mina see, kes keisrihärrale oma nõtruses silma jäi. Olin palavikus, kui tekkis mõte, et mina olingi algne Euroopa haige mees, sõsarajalehe kolumnisti Uuno Prostamooli prototüüp. Polnud eales olnud tõbisemat inimest kui mina, ega tule ka. Kuid siis tõbi lõppes ja jäi üle vaid õlgu kehitada, et kust säärane turmatunne tulla võis.

Läinud aastate katkuaeg on tõstnud ärevust ja teadlikkust. Pandeemiaga said vastused tulla vaid tegutsemise käigus. Pikka aega ei teatud, mida miski tähendab ja kuidas miski aitab. Nüüd siis teame, aga mõned refleksid sellest ajast on veel jäänud. Mitte ainult nendes väikestes kontrollivates pilkudes peeglisse, et kas maitsemeel on säilinud, vaid ka ohutundes, et kas sügisene külmetus võib osutuda millekski hullemaks.

On levinud arusaam, et mees kannatab seni vaikides, kuni asjad hulluks kisuvad. Siis on luba kaeblemiseks olemas. Enne seda ei tohi piuksugi tulla, mõnel juhul ei tule seda ka surivoodil. Haigel peaks alati olema õigus kurta. Kehv enesetunne ja meeleolu on iseenesestmõistetavad, sest keha üritab elus püsida. Iialgi ei tohiks haigele ette heita, et ta on haige. Ega panna talle vastutust võimalike katkestuste ja ümberkorralduste pärast. Katkuaeg võinuks ju tuua arusaama, et haige vajab aega ja rahu.