Nädala kaja: mis värvi on sebra?

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Kummaline nädal on olnud. Kui tavaliselt läheb nädal mööda kui lennates, siis seekordne on tundunud ilmatu pikana. 

Marutuule tekitatule otsa vaatamisest (ja kahjudega tegelemisest) kuni õppeasutustele saadetud ähvarduskirjadeni (ja nendega kaasnenud spontaanse kriisiõppuseni) kulgenud nädal. Korda seatud tänavad, plekimõlkimised, tunnustused nii turismivaldkonnas kui ka erinevatel spordialadel, värsked lavastused ja näitused, järjest jahenev ilm, tutikad poed ja tõusev alampalk, rikkalik saak, ettevõtlikud inimesed ja Virumaa Teataja kuldse tõkkepuu autasu seal vahepeal. Naljakas on nii mõelda, aga kui vaadata nädalat nõnda lahtiharutatult enese ees, näiteks ajaleheveergudelt, siis kaob viimaste päevade ärevusfoon, kasvõi hetkeks. Silme ees on selgelt näha lihtne tõde: elu on nagu sebra – musta triibu järel tuleb taas valge ja vastupidi. Hea on kõrvu halvaga, halb heaga, nagu elus ikka. Vaatenurga küsimus siis, kas too hobuslane on valge loom mustade triipudega või vastupidi.

Mis loomulikult ei tähenda, et ilmaelu ärevaks ei tee. Teeb muidugi. Keeruline on leida oskusi ja aega kõige toimuva enesele selgeks tegemiseks, võibolla veel lastelegi selgitamiseks. Siinkohal tasub aga meeles pidada paari lihtsat abinõu, et inforohkuses mitte pead kaotada ega oma vaimsele tervisele põntsu panna (viimane kipub pimedal sügishooajal inimestel nagunii valdavalt hapram olema).