Kolumn: tagant gümnaasium, eest muuseum

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Koerad poisid kutsusid nõnda ammustel aegadel kauni figuuriga eakaid daame, keda nägid kaugemal üle tänava minemas.

Tuleb meelde Rakvere linnalegend, mille järgi purjus nolgid olevat kord tülitanud proua Kittyt: nad olevat teda piiranud ja hakanud koguni füüsiliselt ahistama. Pimedas on kõik kassid hallid ja proua oli tõesti «tagant gümnaasium». Et väärikas daam oli läbi käinud nii tulest kui ka veest (Siberisse küüditamise õuduse), olevat ta suutnud rahulikuks jääda ja reageerinud eriti loominguliselt: «Hurraa, poisid, ma olen noortest meestest nii ammu unistanud! Oi, et keegi veel mind, vana, tahab!» Poistel vajunud selle peale ära nii suu kui ka muu ja nad lasknud ruttu jalga, et ise muuseumiealise vanaproua käest pääseda. Elagu muuseumid ja nutikad vanaprouad ka!

Muuseumid on põnevad kohad. Neist võib iga päev mööda marssida, nii et ei märkagi, aga kui kord sisse astuda, ei raatsi välja minna.