Elu vinüülide keskel: Ain Jonuksi kirg ei taha vaibuda

Esimesed kolm Rootsist saadud vinüüli on Ain Jonuksi kogus aukohal ka praegu. Foto: Andres Tohver

See oli 1969. aastal, kui Ain Jonuks sai läänest vahetuskaubana kolm vinüülplaati. Need on tal alles siiani ning neist alguse saanud kogu täidab Rakke elumajas riiulid ja kastid.

Kui Ain Jonuks käis põhikoolis ja keskkoolis, siis vinüülpaate ta veel ei kogunud. «Esiteks ei olnud raha ja tegelikult ei olnud midagi osta ka,» meenutas ta. Küll mäletab ta, et isa tõi siis koju väikese pataka singleid tšehhi muusikaga. See võis olla 1964. aastal.

Jonuksi isa oli kirglik kollektsionäär. «Ta kogus paberraha, münte, postkaarte, eksliibriseid,» rääkis poeg. «Ta saatis neid välismaale salakaubana. Pani mündid ja muud kallimad asjad millegi vahele, kasvõi riiete vahele. Ta saatis korduvalt nii. Tol ajal Nõukogude Liidu toll ei kontrollinud põhjalikult. Mitte mingit jama ei tulnud.»