Seksist ja sõjast ja rahva kestmisest

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Hipide lipukirjast «Make love, not war!» võib teha eksliku järelduse, nagu seks ja sõda oleksid vastandid, kuid tegelikult on need ühe medali kaks külge. Nendes on säilinud inimese loomalik alge. Kuigi seksimine ja sõdimine on inimühiskonnas allutatud mõistuse kontrollile ja neile on püütud külge pookida isegi vaimsust, on need oma olemuselt barbaarsed nähtused. Mitte ilmaasjata ei nõua katoliku kirik vaimulikelt tsölibaati.

Sõjaväes käimine ja tantsimine parandavad füüsilist vormi, kuid see ei ole nende peamine eesmärk. Sõjavägi ei ole spordilaager ja tants ei ole võimlemine. Armee glamuuri taga varitseb tapakirg ja tantsu glamuuri taga sugukirg.

Kutsealused on 18–60-aastased terved mehed. Seksuaalne aktiivsus jääb enam-vähem samasse vanusevahemikku. Eakad ja haiged mehed ei pea oma keha nappe ressursse kulutama võitlusele ega suguühetele, vaid võivad pühenduda meisterdamisele, aiatööle, lugemisele ja malele, kuigi suukaudsed erektsioonihäireravimid on kaasa toonud teise seksuaalrevolutsiooni (esimese tõid kaasa rasestumisvastased pillid).