Kolumn: tänu õpetajale!

Elina Pähklimägi. Foto: Marianne Loorents

Õpetajate päevast on möödas üle kahe nädala, minu lavastuse «Klassis» esietendusest nädal. Mu mõtted on olnud kooli, laste ning vanematevaheliste suhete juures juba viimased paar aastat, alates hetkest, mil selgus, et tulen nüüdseks kolmandat korda oma kodulinna teatrisse lavastama. Küsimusi küsin tänagi veel palju. Ma ei eelda vastuseid ega taha lugeda moraali. Kindlasti mitte. Mul ei ole selleks õigust ega ka piisavat elukogemust.

Mul on kaks last, kellest vanem käib kolmandas klassis, minu suhe kooliga on värske ning ikka ootusärev. Mis juhtub, milline on tagasiside mu Mia õpingutele, milliseid kultuurisündmusi tema õpingutesse kaasatakse? See kõik huvitab mind.

Me tahame, et meie lastest kasvaksid uudishimulikud, avatud silmaringiga noored, valmis kaitsma oma seisukohti, vaidlema, kus vaja, tunnistama oma eksimusi. Et nad oleksid empaatiavõimelised, sekkuksid, kui näevad ebaõiglust. Suure osa ajast veedavad meie lapsed koolis, kellegi teise mõjuvallas kui me ise. Mida nooremad nad on, seda rohkem toovad nad kooli kaasa oma muresid. Oodates mõistmist, arusaamist. Lapsi on klassis olenevalt kooli suurusest heal juhul 24, halvemal üle 30. Kui palju hingejõudu, kaastunnet peab ühes õpetajas olema, et end jagada? Et mitte läbi põleda? Ja kui taas tehakse otsus, et õpetajate palgatõusuks ei jätku ressursse? Kui riigil ei jätku, miks peaks õpetajal neid jaguma?