Rabassaare argipäev: kunagist turbatööliste küla räsib unustus

René Viljat oma kunagise kodumaja trepil Rabassaares Foto: Ain Liiva

Eelmise sajandi kolmekümnendatel rajatud Rabassaare küla oli kui unistus paremast tulevikust. Kuid viimased kolm aastat ei ela külas enam keegi. Seda, mis on veel jäänud, pureb ajahammas ja lõhub kuri käsi.

René Viljat (65) tunneb Rabassaarest iga maja, puud ja põõsast. «Algselt oli selle koha nimi Hindrekumäe, seal ei olnud mitte midagi, tühi maa. Ühtegi teed ka ei viinud sinna. Kohapeal oli ainult liiv,» rääkis ta. Turbatööliste pojana möödusid tema elu esimesed kümme aastat just selles kandis.

Riiklik aktsiaselts Eesti Turbatööstused ehitas esimese hoonena aastatel 1936–1937 elektrijaama. Järgmiseks kerkisid tööliste barakid, juhataja hoone, kontor, kauplus, söökla, lasteaed, saun ja klubi. Kui suvebarakid olid ilma küttekehata, siis talvebarakke sai kütta. Asula elanike arv nimelt kõikus päris palju. Kui suvisel turbatootmishooajal elas Rabassaares ligi 600 inimest, siis talvel kõigest sadakond.