Vaade: kohviku inetu matus

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Urmas Alender laulis 1980-ndatel: «Ega kurjust saa ära peita. Mitte üks, mitte ilmas. Sina arvad, et üles ei leita, aga kõik paistab silma.» Kui «kurjus» asendada mõne teise sõnaga, näiteks «sigadusega», siis võib Vilde tänava pitsakohviku endine omanik Rando Hallik seda nüüd endale unelauluks ümiseda. Laulu pealkiri on muide «Peniluubi blues», kui meloodia kohe meelde ei tule.

Paratamatult satuvad mõned ettevõtted raskustesse ja lähevad pankrotti. Pankrot on üks majandustegevuse vorme, teravmeelitsevad julgemad, ja ega pankrotis iseenesest midagi kriminaalset pole. Ikka juhtub.

Aga on suur vahe, kuidas maksejõuetust tunnistada. Eeskätt oma töötajatele. Saab kuu-kaks ette öelda, et kuulge, meil on jama ja võib juhtuda, et peab poe (kohviku) kinni panema. Saab jätta oma ustavatele töötajatele võimaluse mõelda varuplaanile. Kuni südamliku «peielauani» välja nagu Aseri tellisetehases, kus koondati pea kõik töötajad. Mitmekuulise etteteatamisajaga muide, ja keegi ei jooksnud tehasest enne viimast ärakella minema.