/nginx/o/2024/03/28/15971624t1h42c4.jpg)
/nginx/o/2023/10/27/15683826t1h3401.jpg)
Kuulasin lõppeval nädalal president Kersti Kaljulaidi rääkimas sõnavabadusest, vabast sõnast ja inimese vastutusest sealjuures. President on tark naine ning olen mitmes mõttes temaga sama meelt, püüdes järgida põhimõtet, et ka keerulises olukorras on kõige tähtsam jääda väärikaks.
Sõnavabadusega on väga kerge üle piiri minna ja mitte mõelda sellele, et iga sõna taga seisab mõte, mõtte taga soov või tegu. Pealtnäha arukad ja haritud inimesed unustavad end veebikommentaariumides, riigikogu saalis või kohvilauas ning langevad madalasse ärapanemisse. Kersti Kaljulaidi sõnul on olukorras, kus sõnad enam ei loe, ainus relv jääda viisakaks ja väärikaks – kõrgemaks neist, kes püüavad ära panna. Isegi kui ebaõiglus on ilmne ning lihtne oleks sukelduda vaidlusse.
Sama kehtib ka tegudes. Sel nädalal sai leheveergudelt lugeda ääretult inetust teost, kuidas ettevõtja Rando Hallik oma Rakveres Vilde tänaval asunud Pätsi pitsakohviku töötajad lihtsalt üle lasi. Pätsi kohvik on olnud linlaste seas aastaid armastatud, see oli ka kohvik, kuhu läksid bussiga reisijad, et aega parajaks teha ja enne bussi peale minekut tass kohvi juua ja mõnus kõhutäis süüa. Nüüd on aga mälestustel plekk peal.
Kersti Kaljulaidi sõnul on olukorras, kus sõnad enam ei loe, ainus relv jääda viisakaks ja väärikaks.
Paratamatult loovad inimesed seoseid ning olen mitmelt tuttavalt kuulnud, et Rando Halliku näotu käitumise tõttu ei tõuse käsi enam ühtegi Pätsi toodet ostma, ka neid mitte, mida müüakse raudtee ääres olevas Pätsi Sahvris, mis otseselt Pätsi pitsakohviku juhtumiga ju seotud ei olegi. Aga inimesed ei unusta, ja kui piruka hammustamist saadab ebameeldiv emotsioon, ostetakse suutäis pigem kaupmehelt, kes oma inimestest lugu peab.
Päris selgrootu inimene peab olema see, kes jätab palgarahata oma töötajad, pereinimesed. Juhile peaks meeskond olema kõige tähtsam, pigem tuleks jätta endale viimase kuu palk maksmata, aga tiimile tuleks tasuda, sest kes on juht ilma oma inimesteta. Presidendi kõneldud väärikusest pole kõnealuse juhtumi puhul juttugi. Kurb.
Hoopis vähem oluline, aga suuremat hulka inimesi puudutav, on tõik, et sel nädalalõpul liigume kellaosutite nihutamisega taas talveaega. Nii kaua kui mäletan, on kestnud debatt seesuguse kellakeeramise vajalikkuse üle. Miks seda aga siiani tehakse, jääb minule arusaamatuks. Inimene on veider olend – arvab, et kella kruttides saab elu kuidagi paremaks muuta, aega mõjutada. Aga ajal on inimesest täiesti kama kaks.