Juhtkiri: liikluskasvatus lastest vanuriteni

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Ilmselt on igal inimesel rääkida traagiline lugu liiklusõnnetuses hukkunud või raskesti viga saanud koolikaaslasest. Seepärast tuleb liiklusohutusest rääkida, rääkida ja rääkida. Ükskõik kui tüütu see võib tunduda. Kui rääkimine (meedia puhul kirjutamine) aitab ära hoida kas või ühegi liiklusõnnetuse koolilapsega, oleme juba oma asja hästi teinud.

Ei saa eeldada, et seitsme-kaheksaaastastel lastel kõik räägitu ka tänaval kohe meenub. Nad võivad ju teada, kuidas teed ületades käituda tuleb, aga kui tundide lõppu tähistav kell kõlab, hakkab kohe kiire, pea on laiali ja õnnetus juhtubki.

Seepärast on abi vaja ka täiskasvanutelt. Kõigilt. Esimese asjana tuleb ise eeskuju anda: ületada tänavat ettenähtud kohas ja mitte näppida kõndimise ajal nutitelefoni. Teiseks tasub silmad lahti hoida ja aidata ka võõraid lapsi, kui neil tähelepanu on hajunud. Lubatud on isegi võõral lapsel kraest krahmamine, kui too bussist väljudes otse sõiduteele tormata tahab. Samuti ei tee manitsus paha.