Hääl (heli)looja sees püüab tabada karget lihtsust

Vootele Ruusmaa. Foto: Marianne Loorents

Õues sabistab vihma, hämaras saalis kõlavad ümberringi unenäolised tumedad helikatked. Hetkeks antakse maiku tekstist. Silmi sulgedes on natuke selline tunne, nagu kuulaks läbi vana raadio mõnd kuuldemängu. Kuulatama jäädes mähivad helid end sametiselt mu ümber. Sabin jääb kaugemale, taas kõlab tekst, taas kumedus ja siis paus. Unenäo asemel olen lavastuse «Hääl minu sees» tehnilises proovis, varjuks helilooja Vootele Ruusmaale.

Tehniline proov tähendab heliloojale suuresti helitehnikuga koostöös õigete märkide, nivoode ja vaibutuste paika timmimist. See võib tähendada ühe koha viis või kuus korda «läbi tiksumist», tunnetuse ja tehniliste võimaluste sümbioosi tekkimist. Programmeerimine võtab aega. Mõtlen, et see on nagu poeetiline mäng fraaside ja pausidega. Ka poeesiamängu Vootele Ruusmaa valdab – autorina on ta oma luulekogu «Purgatoorium» eest pälvinud Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia, äsja märgiti tema lühinäidend «Keti viljad» ära teatriagentuuri näidendivõistlusel.

Kirjutamine kui mõtlemise vorm on Ruusmaale omane. Varateismelisena esimesi luuletekste kirjutades ei jäänud kõrvale ka muusika. Nüüd, heliloojana, ei tunne ta, et tekst oleks temast kaugel – vastupidi. Talle meeldib olla tekstile väga lähedal, teha märkmeid ja kaasa mõelda algusest peale. Tunnistab, et kipub ühelt poolt lavastajatele ka dramaturgiliselt kaasa mõtlema, teisalt teeb grafomaanina tohutult märkmeid. Väikeses tihedas käekirjas täis kirjutatud vihikulehekülgedel on nii helilisi märkmeid, lavastust puudutavaid täpsustusi kui ka lavastajate krehvtisemaid ütlemisi. Aga kas alguses oli sõna või hoopis noot?