Kõrvitsast valmib kerge vaevaga päikesekollane supp

Poisid võtsid ritta, et saada supiks. Foto: Merly Raudla

Kõrvitsasupp on toit, mis jätab külmaks vähesed. Ühed kiidavad seda taevani, teised kardavad kui tuld. Suurema osa elust olen kuulunud sinna teise leeri. Möödunud aastal proovisin seda esimest korda ise teha ja jäin tulemusega väga rahule. Kõrvitsasupi valmistamisel on väga palju mänguruumi ja igaüks leiab endale meeldiva retsepti.

Kui palud maalt kõige väiksemat kõrvitsat, aga seegi on korralik hiiglane, läheb kokkamiseks hoovõtule tihtilugu aega. Esmalt sõitis see kuldne kera kaasa ühes autos, siis puhkas paar nädalat teise auto istmel. Kui ilmad läksid krõbedaks, kolis köögivili tuppa. Mitu päeva ilutses ta diivani ees tumbal, vaatas pererahvaga koos telerit ja ootas, kuni neil kollase supi isu peale tuleb. Lõpuks see päev saabuski.

Olen väga vilets retseptidest kinnipidaja ning selgi korral lugesin inspiratsiooniks mitut valmistamise kirjeldust. Endale meeldivad koostisosad välja valitud ja hangitud, hakkasin esmapilgul suure tööga peale. Selleks et püreesupp tuleks tummisem, rändasid potti porgand, paprika ja pool bataati. Et kõrvits oli suur ja ahi on väike, läks osa kõrvitsakuubikutest koos varem valmis keedetud kalkunipuljongi ning võiga potti keskmisel kuumusel podisema. Kuna puljong oli sügavkülmas olnud jääklotsi kujul, lisasin võid tubli tüki, et kõrvitsakuubikud kõrbema ei läheks, kuni puljong vedelikuks sulab. Potist hakkas õige pea imbuma imehead lõhna.