Liiklusohutuse ekspert teeb puust ja punaseks, mis lugu helkuritega on

Õues liikudes tuled ikka külge – isegi kui algul harjumatu on. Foto: Darja Lukašenko-Tšistotin

Helkur ei ole pimedal ajal kellelegi võõras abivahend. Ometi kipub liiklejat nähtavaks muutev abiline ikkagi kaduma, ununema või ei viitsita seda teinekord külge riputada. On’s helkurist päriselt tulu ja mida tuleb silmas pidada?

Koolides korraldatakse teavituspäevi, lasteaedades riputatakse veiklevad helkurid puude külge võtmiseks neile, kel endal pole. Lastele suunatud teavitustööga paistab olevat hästi.

Võtsin helkuritest rääkimiseks ühendust transpordiameti liiklusohutuse osakonna eksperdi Darja Lukašenko-Tšistotiniga. Selle asemel et lihtsalt laua taga helkuritest ja liiklusest juttu teha, kutsus ekspert mind hämarasse õue katseid tegema ja uurima, missugune on seis liikluses päriselt. Alustuseks tegime lühikese jalutuskäigu mööda kergliiklusteed. Olgu öeldud, et olime end selle tarvis varustanud nii tavapäraste rippuvate helkuritega kui ka vilkuvate tulukeste ja käepaeltega ning helkurtrakside ja -kinnastega. Esiotsa tundus endale veidi kummaline nii ohtra varustusega ringi käia, aastaid sisse harjunud komme helkur hämaruse saabudes paremale küljele tilbendama riputada on selgelt teinud oma töö. «See on täiskasvanute puhul tavaline, et kas unustatakse enda helkur või pannakse üksik. Samas kui lastel on helkurid riietele õmmeldud või triigitud ja saabaste detailidel, lisaks rippumas nii jopede kui koolikottide küljes,» kõneles Darja Lukašenko-Tšistotin paradoksaalsest olukorrast.