Kaerateradega võib imesid teha

Kaerast saab ka imelist jooki. Foto: shutterstock.com

Meie esiemad uskusid kaerasse koguni sedavõrd, et olid veendunud: kui laps ei sünni elumärkidega, tuleb teda veeretada soojade kaerade peal, mis ahjulauale on puistatud. Laps tulevat elule tagasi.

Aga ka väiksemad mured tõid kaera meelde ja appi: köha korral heideti kaeraterad potti, keedeti pisut ja anti haigele juua keeduvett; hambavalu puhul laoti kuumad kaeraterad põsele; kui aga juhtus, et end ära kõrvetati, segati kärmesti kaerajahu veega, valati leem ära ja põhja jäänud pudruga võiti põletatud kohta; põievalu raviti aga kõhule pandud kotikesega, milles olid veega segatud soojad kaeraterad.

Harilik kaer pärineb arvatavasti Lähis-Idas kasvavast viljatust kaerast, mis levis esiotsa hoopis umbrohutaimena nisu- ja odrapõldudel. Eestis on kaeral hea kasvada. Enamik sorte eelistab vilumat ja niiskemat kliimat ning jahedat vihmast suve. Harilik kaer on tänapäeval levinuim kaera kultuurliik, mida looduses ei esine. Suurem osa maailmas kasvatatavast kaerast läheb eelkõige loomasöödaks.