Kohtukull on lahkelt andnud ja teinekord ka võtnud

Siim Mihailov, Virumaa Teataja ajakirjanik. Foto: Ain Liiva

Kohtulugusid kajastades on minu ees lahti rullunud täiesti uus maailm, kus on oma ilu ja võlu, kord ning distsipliin. Kohtusüsteem on andnud palju põnevat materjali, aga võtnud teinekord meelerahu. Lähedase hirm, et ennast pättidega ümbritsedes võib ka ise pätiks muutuda või ennast ära kaotada, on esialgu osutunud asjatuks.

«Siim, ära hakka kohtulugusid kajastama. Mida kõike need seinad ja laed on kuulnud ja näinud. Ja need inimesed, kes seal käivad. Paratamatult sa lävid mõnega neist. Mõtle, kellega sa end ümbritsed,» ütles veebruaris mulle lähedane isik, kelle arvates oli mõte hakata tegelema kohtuteemadega väga halb.

Vanarahvas teadis rääkida, et sõprade järgi saab üht-teist ka inimese enda kohta öelda. Temaatikasse veidi süvenedes ilmnes, et tihtilugu ümbritseme end inimestega, kes aitavad meil meid ennast peegeldada. Teinekord juhtub ka nii, et peegelpilt tundub jube vastik ja trööstitu ning kehvas pildis hakatakse süüdistama enda lähedasi. Lähemal uurimisel võib tõsiasjaks osutuda hoopis see, et mõni peeglitest on osutunud nii tabavaks ja valgust on heidetud ka pimedatele nurkadele selliselt, et meie varjatud «ilu» on meie tahte vastaselt toodud päevavalgele kõigile vaatamiseks. Kahetsusväärselt üritatakse niisuguseid ebakohti ainult enda teada hoida.