/nginx/o/2021/12/13/14258643t1h55c0.jpg)
/nginx/o/2023/11/15/15722486t1h3340.jpg)
Hiljuti reportaaži tehes märkasin, et mu vestluspartner ei tea päris kõiki neid eesti keele sõnu, mida ta teada võiks. Sõna «mölder» asemel kasutas ta ingliskeelset sõna miller, maastikukujundus oli tema jaoks landscaping. Pidin inimesele ütlema, mis on nende sõnade eestikeelsed vasted.
Poolteist sajandit tagasi pikkisid haritud eestlased jutu sisse saksakeelseid väljendeid, sest eesti keeles polnud veel kõiki vajaminevaid sõnu. Praegu on eesti õigekeelsussõnaraamatus üle 130 000 sõna. Miks siis ei vaevuta neist peamisi selgeks õppima? Või ongi nõnda kultuursem, kui emakeele vahele lipsab mõni angloameerika väljend?
Inglise keele oskus ei ole iseenesest halb, aga kui võõrkeele omandamisega kaasneb eesti keele kängumine, on põhjust mureks rohkem kui küll. Tahaks uskuda, et selline vestlus jääb harvaks erandiks, muidu võib eesti keelt tabada iiri keele saatus, mis hääbus paluski inimeste soovimatuse tõttu emakeeles asju ajada.