Kolumn: kuulda häält enda sees

Tiina Mälberg. Foto: Rakvere Teater

Aasta eest kirjutasin Virumaa Teatajas, kuidas tundsin, et kõik on juba olnud, kõike on juba tehtud. Oli sügis 2022. See oli mulle raske aasta: oli olnud edasi- ja tagasilükkamisi. Püüdsin siis julgustada inimesi astuma pisikeste sammudega, märkama neid häid ja olulisi hetki, mis meeltesse rahu ja rõõmu tooks.

Uue aasta alguses saingi nagu vastu seina pikalt arste mööda joosta, et leida abi olukorras, kus üle 50-aastase naisena üritan oma tööd jätkata – pühendunult, kirgliku panustamisega, tehes iga rolli nagu viimast, mis on minu ametis elementaarne. Otsisin lahendusi, et ei peaks lavale astuma valuvaigistite ja hääleturgutite pealt. Õnneks jõudsin – nagu muinasjutus pärast eksirännakuid, tagasilööke, õppetunde – viimaks

(nais)tohtrini, kellelt sain tuge. Tema suutis mind vaadelda tervikuna ja suunata füsioteraapiasse, taastusravisse. Selgub, et kõigil regulaarselt makse maksvail kodanikel on selleks õigus.