Puhka rahus, Raadio 2 õhtune vöönd!

Pilt Facebookis üleskutse juures asuda 24. novembril avaldama meelt Raadio 2 õhtuse vööndi sulgemise vastu. Foto: Facebook

Rahvusringhäälingu plaan eemaldada eetrist suurema osa õhtuse vööndi saadetest kurvastab mitme põlvkonna jagu melomaane, ka meie kandi omasid. Selle varase järelhüüde tarbeks kogusin mõtteid nii enda kui ka nende peadest.

Ehkki otsus tundub olevat paratamatu, saab praegu veel allkirjastada petitsiooni selle vastu, samuti toimub järgmisel reedel, 24. novembril raadiomaja ees meeleavaldus.

Aga alustame sealt, kust minu jaoks asi algas. Aasta võis olla umbes 2002 või 2003, kui avastasin muusika, mis midagi tähendas. Vähemalt endaealiste puhul olen küll täheldanud, et just keskkooliaastad on tihti need määravad.

Eks muidugi sai ka varem kuulatud seda, mida kuskilt tuli, aga see polnud päris see ... Lapsepõlvest on kuskil lauasahtlites alles Ace of Base‘i, Scooteri ja E-Type‘i kassetid pluss mingid suve-, sügise ja talvehittide kogumikud, nagu neid tol ajal tehti. 1990-ndate lõppu iseloomustas ka sügav veendumus, et välismaal tehakse asja eranditult paremini ning kohalikud katsetused on alati natuke piinlikud koopiad. Eesti keel ei tundunud ka selline keel olevat, mis ühegi laulu sisse sobiks, ja toona standardiks olnud puise aktsendiga inglise keel mind ka kuidagi veenda ei suutnud. Kitarridega tehtud muusika tundus olevat Eestis eurodiskost paremal tasemel, aga kahjuks jättis see tollal mind natukene külmaks. Natuke läks veel aega, enne kui Rage Against The Machine mind ka raskemate helideni juhatas. Internetti ei olnud, aga kassettmakiga sai lindistada lugusid Raadio Uunost. Millenniumivahetuse ajal oli 13-aastane.

Aga üsna pea kõik muutus ning see oli üsna otseselt seotud Raadio 2-ga. Koit Raudsepp ei mänginud siis veel muusikat tipptunni ajal, vaid hilisemal õhtutunnil. "Koit FM" oli saade, kust kuulsin esimest korda Fatboy Slimi ja Groove Armadat. Ning kui ta ühel õhtul 20 aastat tagasi lasi järjest eetrisse The Streetsi loo "Has it come to this" ja Audio Bullyse pala "100 Million", siis pärast seda ei olnud enam miski sama.

Nädal hiljem avastasin, et mu vanaisa maja kõrval Karja tänava ajaleheputkas müüdi korra kuus ilmunud briti muusikaajakirja Muzik. Iga numbriga oli kaasas CD-plaat, millel kokku miksitud house‘i, UK garage‘it, electroclash‘i, drum and bass‘i ja muud. MJ Cole‘i miksitud plaadi "Bassline Pressure: It‘s A Ruffneck Sound" ja Audio Bullyse CD "Hooligan House: The Sound Of 2003" kuulasin ma sõna otseses mõttes ribadeks. 

Umbes samal ajal külastasin regulaarselt Tsentrumi teisel korrusel olevat plaadipoodi, et plaate kuulata. Ostmise jaoks alati raha ei jätkunud. Ühel korral päädis Chemical Brothersi albumi "Come with us" viiendat korda kuulamine sellega, et kuuendat korda enam ei antud. Neiu ütles viisakalt, et ei saa kuulata kogu aeg, tuleks ära osta.

Sellest, et muusikavideote ajastu tapab raadiostaarid, lauldi juba 1979. aastal, aga siis läks sellega veel aega. Tundub, et viimase surmahoobi andis ikka striimimise võidukäik.

"Koit FM" polnud ainuke saade, mida õhtuti R2-st kuulasin, aga see oli tol ajal kõige silmi avavam žanrite paljususe tõttu. Koit oli ikka tõeline Eesti John Peel*, kes haris kuulajaid päriselt seinast seina valikuga. Sealt sai edasi kuulamiseks ette võetud juba teisi, žanripõhiseid saateid. "Vibratsioon", "Tramm ja buss", "Tallinn Express" ja nii edasi.

Tänu Raadio 2-le kadus järsku ka trots Eesti muusika suhtes. Õigemini sai selgeks, et siin tehakse ka midagi muud kui ainult Rootsi tümpsupopi saundi jäljendavat päkapikudiskot. Mingil hetkel sukeldusin juba Eesti räppmuusika maailma, mis oli sel ajal piisavalt lapsekingades ja lihtsasti hoomatavate mõõtmetega. Ometi piisavalt suur, kirev, omanäoline ja heas mõttes toores, nii et inspireeris mind ennast sõnu kirjutama ja biite tegema. Otse loomulikult oli ka Raadio 2 esimene jaam, kust neid kuulata sai. 2000-ndate alguse räpiskeenes ei osanud mitte keegi toona lootagi, et mõni muu jaam kunagi Eesti räppi mängima hakkab. See tundus olevat täiesti ulmeline variant.

Ning nii veider, kui see ka tagasi vaadates ei tundu, sain tänu Raadio 2-le teada, et huvitavat muusikat tehakse ka mu kodulinnas. Veidra nimega artistide kogumikplaat pidi olema saadaval kuskil veidra nimega kohas, Kära Kantsis, mille ma aadressi järgi ka üles leidsin. Esimest korda pidin pettuma, sest uks oli lukus. Hiljem sain aru, et kolmapäeval kell 14 ongi uks tavaliselt lukus. Aga "Higha Collection 3: Nu beats from Rakvere" kõlab värske tänaseni, seda enam, et alles sel kuul jõudis see Spotifysse uuesti masterdatud kujul.

Heietama võibki jääda, aga eks vanasti oligi rohi rohelisem. Kui tollest ajast on osa plaatide puhul isegi lugude järjestus täpselt peas, siis praegu on teistmoodi. Muusika on lihtsamini kättesaadav ning praktiliselt kogu maailma kartoteek mahub ära taskusse, aga tihti tuleb ekraanilt üle vaadata, mis lugu see parasjagu mängib. CD-plaatidega varustatud musaajakirjad lõpetasid üksteise järel ilmumise või kolisid veebi. Sellest, et muusikavideote ajastu tapab raadiostaarid, lauldi juba 1979. aastal, aga siis läks sellega veel aega. Tundub, et viimase surmahoobi andis ikka striimimise võidukäik.

Aeg liigub edasi, kuid mõnda otsust on ikka väga keeruline mõista. Tahaks teinekord arvata, et oleme liikunud edasi sellest ajast, mil alternatiivne muusikavalik on vaeslapse staatuses snobismi kalduva kõrgkultuuri ja kõige selle kõrval, mida parasjagu popiks kutsuda saab. Meil on üles kasvanud mitu generatsiooni, kel nišimuusikaga soojad mälestused. Meil on vanaks saanud sellised skeened ja žanrid nagu punk ja rokk, mida kunagi peeti mõttetuks noorte räuskamiseks, aga nüüd seostuvad paljudele hoopis vabaduse ja omariikluse taastamisega. Meil on kultuuriminister, kes mängis hiljuti plaate legendaarses Londoni klubis Fabric toimunud reivil, mida korraldas Eesti saatkond ning millega koguti üle 32 000 euro Ukraina toetuseks.

Kunst ei ole elitaarne nähtus, öelgu ülikonnad, mida tahes. Kõige huvitavamad asjad saavad alguse ikka põranda alt. Kas kujutaksite ette olukorda, kus riik lõpetaks näiteks täielikult pärimuskultuuri säilitamise rahastamise, kuna seda kultuuri ei tarbi piisavalt palju inimesi? Kui R2-st ei saa enam kuulata seda, mis teda teistest jaamadest eristab, siis kaob väga paljude jaoks ära kogu tema mõte. Kuulajanumbrite kukkumist ei pruugi muidugi kohe näha olla, sest nišitooteid kuulab alati vähem inimesi kui keskpäevapläusti. Ning järelkuulamine on nagunii popim ka nende hulgas. Äkki tõesti tekib hoopis kuulajaid juurde, aga mille arvelt? Millegi arvelt, mida riigi tasemel võiks pigem toetada ja hoida. Vot seda ootaks mina kultuurselt riigilt. Muidu liigume pigem mandumise teed.

Aga loodus tühja kohta ei salli. Vaba ja värske muusika jääb alles, kuid kaotab lihtsalt väga olulise platvormi. Võibolla on tõesti aeg nii kaugel, et kvaliteetsest ja professionaalselt kureeritud õhtusest vööndist on saanud saurus, keda tulevased põlved enam ei hinda. Aga kunagi kaevatakse sauruste kondid üles ja pannakse muuseumisse, hiljem tuleb lihtsalt sügavamalt kaevata.

*John Peel (1939–2004) oli briti DJ ja BBC Radio 1 staažikaim saatejuht, kes tegi regulaarselt saateid alates 1967. aastast kuni surmani.

Triin Niinemets

Raadiosaate "Triinemets" juht, saade R2-s lõpetab, kuid on paralleelselt olnud eetris Ida raadios ja seal jätkab

"Meie suures plaanis lühikeses kultuuriloos on Raadio 2 õhtune vöönd megaolulise tähtsusega osa musakultuuriloost. Väga paljud eri vanuses inimesed on tänu sellele saanud kuuljateks ehk hakanud ühe või teise žanri vastu enam huvi tundma, saanud truehead‘iks, DJ-ks, produtsendiks. Omas ajas alternatiivne musa on mõjutanud popmusa. Olgu see Eesti või muu maailma muss. Jah, täna kuulatakse muusikat palju striimimisplatvormidelt, aga meie rahvas on liiga väike, et me saaks ERR-i tasandil lubada endale seda, et kuulamiseks pakutu ei ole maksimaalselt mitmekülgne."

Risto Mõtus ehk Madox

Raskemuusikasaate "Metallion" üks juhtidest, saade lõpetab

"Mul täitunuks 18. jaanuaril 25 aastat esimesest "Metallioni" saatest, mis läks R2 eetrisse. See tähendab terve põlvkonna jagu kuulajaid, kes on saanud osaks sellest programmist. Noored, kes sel ajal polnud veel sündinudki, on sirgunud pillimeesteks ja väljundina oma loomingule näinud just Raadio 2 õhtuse vööndi saateid, kaasa arvatud "Metallion". Kui poleks olnud R2 soosivat ja julgustavat suhet oma kaastöötajatesse, kes on läbi aastate panustanud aega ja ressurssi õhtuse vööndi ülalhoidmisesse, siis olnuks hüppelaud noortele eesti muusikutele kindlasti palju kehvem."

Päär Pärenson aka MC J.O.C.

Kunagi R2 eetris olnud saate "Meet the mixer" üks juhtidest

"Suhe R2 õhtuse vööndiga on siiani olnud väga hea. Entusiastidest saatejuhid, kes saavad selle eest vähe vastu, toovad sulle mitmed muusikastiilid kandikul ette. Teisisõnu maksavad peale, kui arvestada saate ettevalmistamiseks minevat aega ja kulusid. Inimesed, kes neid saateid teevad, on läbi aastate pakkunud vaadet popmuusika nurgatagustesse, sellist muusikat meie muudest jaamadest ei kuule. Ma ei saa küll öelda, et ma igal õhtul R2 reaalajas kuulaksin, aga kodulehelt järelkuulan küll. Meie riik ja rahvas on muidugi nii väikesed, et enamik saatejuhtidest on ka sõbrad ja tuttavad. See teeb asja veel eriti isiklikuks."

Kristo Kulver aka DJ Dice Rudy

Raadiosaate "Bashment" juht, saade lõpetab

"Isiklikult olen seda 18 aastat R2 õhtuses vööndis väga nautinud ja kahju on, et see laiali lammutatakse. Muutuste vastu ei ole minul midagi, kuid ma eelistaks, et asjad muutuks paremuse poole või jääks vähemalt sama heaks. Hetkel välja pakutud plaanide järgi seda näha ei ole. R2 õhtune vöönd oli väga omanäoline, mitmekesine ja ainulaadne nähtus Eesti raadiomaastikul. Suurepärased saated, mis meie oma huvitavate inimeste kureeritud ja mida ei anna võrrelda Spotify-laadsete striiminguteenuste algoritmide valikuga.

Muidugi on veel olemas online-raadiod, näiteks Ida raadio, mis pakub samuti head valikut, aga R2 õhtuse vööndi tegi eriliseks see, et see oli riigi rahastatud, mis võimaldas vastukaaluks kommertsjaamadele pakkuda huvitavamat sisu.

Nüüd see enam vist nii ei ole."

Remi Prual aka DJ Gee

Rakvere alternatiivmuusika pioneer ja plaadimärgi Lejal Genes juht, kes juhtinud aastatel 2008–2009 ka R2 saadet "Kajatuba"

"1990-ndate keskel oli R2 mulle isiklikult üks peamisi uue muusikaga tutvumise kanaleid. Samuti oli see ainus raadiojaam, kus Lejal Genesi esimesed väljaanded laiemat tutvustamist leidsid, kui välja arvata Raadio Virus tehtud oma saated. Hiljem tekkisid CD-de ja interneti levikuga raadiotele üldisemalt olulised alternatiivid, samas uue ja värske Eesti muusika tutvustamise mõttes on R2 kindlasti omal kohal olnud ka järgnevatel kümnenditel. R2 õhtuse vööndi saadeteta oleks plaadimärgi Lejal Genes senine teekond tõenäoliselt veidi teistsugune olnud."