Kiri: kas sa saapaharja tõid tagasi?

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Ajakirjanik Mirjam Mõttus kirjutas arvamusloos, et eestlased on kehva iseloomuga rahvas. Meile meeldib parastada ja oleme kadedad. Minus see ärevust ei tekitanud, sest mina olen virulane juba mitmendat põlve. Ja teatavasti viru veri ei värise. Küll aga tekitas see pahameelt minu naabrinaises, kes pidas pika vihakõne, nii et temas olid esindatud kõik need iseloomujooned, millele ajakirjanik viitas.

Minu abikaasa onu oli mulk. Kui ta poeg Vene kroonusse läks, pani ta kaasa talle saapaharja. Poeg viskas selle aga esimesse prügikasti. Kui ta sõjaväest tuli, oli isa esimene küsimus, et kas sa saapaharja tõid tagasi. Sellest sai meie suguseltsi nali, mille üle naeris ka onu ise.

Mu emapoolse suguseltsi üks liin viib setudeni. Kui vahel ema käitumine jäi isale arusaamatuks, ütles ta, et ära ole setu. See oli heatahtlik tögamine, ei muud. Minu isa venna lasid venelased koduõues maha, kui nad otsisid metsavendi. Ta oli soomepoiss ja tulnud korraks koju käima. Sellest tekkis isale veneviha, mis oli peidus sügaval tema sees. Kui me linna elama tulime, võttis isa suure koera ja ütles, et venelased pidid koera kartma. Saatus tahtis nii, et meie üleaedseks sai vene perekond, kellel olid meie omadega ühevanused lapsed. Algul hakkasid lapsed koos mängima ja hiljem käisime ka perekonniti läbi. Mu isa ütles, et nad mõlemad naabrimehega teadsid, et on probleeme, milles nad kunagi ei jõua ühele meelele, aga neist asjadest nad lihtsalt ei räägi. Viimati arutasime, kuidas hakkame koos uut vaheaeda ehitama ja jätame sisse värava, mis on alati avatud.