Repliik: pane äratus!

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Tallinnast Rakvereni sõidab rong veidi alla pooleteise tunni, paras aeg, et korraks silm looja lasta. Pole vahest äratust panna vaja. Peatuste nimed öeldakse valju häälega kõlaritest ette ja rongis on võrdlemisi mugav, ehkki suikumine, pea laual, pole just mingi viietärnikogemus. Mõeldud – tehtud.

Aga uni on teadupärast magusam kui šokolaad, halvaa ja martsipan kokku. Maitses nõnda hästi, et hops – äkki äratas mind hääl, kuid mitte see, mis kõlarist tuli. «Kas teil polnud mitte Rakveresse vaja?» küsis kontrolör. Natuke Rakveret paistis veel akendest.

Ma polnud varem Kabalas käinud. Esmamulje oli külm ja lumine. Rong Rakveresse läks alles pärast lõunat. Buss veel hiljem. Sõtkusin siis rööbaste juurest tee peale ja tõstsin pöidla püsti. Liiklust eriti ei olnud, aga õnneks kolmas auto peatus ning viskas mind paar kilomeetrit edasi. Järgmist pidin 10 minutit ootama, kuid see liikus otse Rakveresse. Hilinesin koosolekule kolm minutit.