Kunst kuulub rahvale

Juha Jansen. Foto: Erakogu

Rakvere teatrist on mul üks omapärane meenutus. Kuskil paarkümmend aastat tagasi etendus siin üks väga põnev Agatha Christie kriminaalne näidend «Kümme väiksest neegrit».

Ja nagu kriminaalsele loole kohane, kedagi seal kogu aeg mõrvati ja peale iga järjekordset mõrva jäi kujusid kaminasimsil ühe võrra vähemaks. Ja kui järjekordset ohvrit pidi revolvrist tulistatama, tuli klapptoolil, millel istusin, iste kinnitustest lahti ja kukkus suure kolinaga põrandale, muidugi koos minuga. Ja automaatselt olin nüüd mina see kõige tähtsam tegelane. Pidin ennast sealt põrandal olevalt tooliistmelt püsti ajama ja muidugi pöördusid kõigi teatrikülastajate pilgud minu poole.

Tekkis väike paus, aga õnneks läks etendus edasi ... Punastasin ja kahvatasin ja mõtlesin, et olgu see viimane kord, kui ma teatrisse lähen. Ega ma siis nüüd nii kohutavas ülekaalus ka ei ole, et kõik klapptoolid minu all kokku kukuvad. Aga noh, sada kilo, mehe