Kolumn: ämbliku jutt

Kristjan Svirgsden. Foto: Virumaa Teataja

Ämblikud on kasulikud loomad. Tean omast käest. Kui vahin telekat ja toakärbes kiusab, siis toksin teda piitsaga. Ja lükkan põrandale. Hommikul põrand puhas. Ämblikud ära koristanud. Suvel astus mu ellu aga üks konkreetne isend. Kõigi kaheksa jalaga.

Auto seisis talu tamme all. Vilus. Aknad lahti. Et õhk läbi käiks. Seal oli hea raamatut lugemas käia. Ja ühel hommikul oli kõrval­istuja aknanurgas ämblikuvõrk. Kümme korda kümme. Sentimeetrit. Läbipaistvalt õrnõhuke. Nii õhuke, et enne ei märganudki, kui omanik välja ilmus.

See ei olnud väike nähtamatu ämblik, kes ikka aeg-ajalt autosse satub. Ja kelle olemasolu tuvastadki siia-sinna jäetud võrkude järgi. Ei. See oli kogukas loom. Vähemalt kaks sentimeetrit. Suure kollase tagumikuga. Ta nagu rippus õhus. Kohmitses midagi. Kuni märkasin, et liigub võrgus. Kui ta aru sai, et jälgin, puges häbenedes auto päikesesirmi taha peitu. Võrk heljumas tuules.