Teatrimaagia salalaegast avamas

Lavastaja Eili Neuhaus uurib, mida väike vaataja tükist arvab. Foto: Evelin Rikma

Kuniks end mäletan, olen olnud teatrihuviline. Võin tundetäpselt meenutada mõnd lapsepõlves nähtud tükki, mõttega kaasa minnes meenuvad nii vana nukuteatri hoov ning seal vaadatu kui ka Estonia laval lahti rullunud «Loomade karneval». Emaks saades oli üks mu lootusi, et mu lastestki kasvavad teatriarmastajad. Loomulikult on selles suur osa harjumusel ja harjutamisel ning ka eeskujul.

Kui esimese lapsega läksid teatriskäigud lihtsalt ja said peagi millekski, mida meelsasti siiamaani koos ette võtame, siis teine järeltulija sattus veidi vaeslapse rolli – koroonaaja tõttu jäid temaga titeea teatrikülastused ära. Kui lõpuks avanes võimalus esimest korda suurde teatrimajja lastetükki vaatama minna, oli see ilma eelneva lühemate tükkidega «harjutamiseta» pelglikumat tüüpi lapse jaoks päris suur ehmatus, seda sõltumata minu kui ema selgitustööst ja ühisest arutamisest. Tookord väljusime saalist 20 minutit enne tüki lõppu, lubades uuesti katsetada, kui vaim valmis on.

Käesoleva lasteaiaaasta jooksul on nüüdseks viieaastasel põnnil avanenud mitu korda võimalus vaadata lasteaias antud etendusi ja tuttavas laulusaalis on see olnud tore ja rõõmus kogemus. Otsustame uuesti katset teha ka suure teatrimajaga.