Mõmps olen, suuremat sorti kutsa, inimeste eluaastatesse ringi arvestades juba eakas, mina ei tea, kuidas, aga juhtus nii, et muutusin üleliigseks ja minust loobuti, pikad olid mu üksildased rännakud, kuid lõpuks sattusin koduloomade varjupaika, olen täitsa tõukoer ja üldse mitte palju aastaid tagasi maailma armsaim karvapall, väikseid kutsusid võetakse perre ikka vaimustusega, et on lastel tore mänguseltsiline ja on, keda nunnutada, vähem mõeldakse, et koerast saab pereliige, kelle eest tuleb hoolitseda terve tema eluaja, vastu annan oma igavese sõpruse, kiindumuse, isegi armastuse, õige sõber on ikka eluks ajaks, aga lapsed kasvavad suureks, ka pered lagunevad, suurest armastusest saab ükskõiksus või isegi suur vihkamine ja siis võib üleliigseks muutuda üks usaldav neljajalgne, kelle jaoks on side peremehega olnud terve tema maailm, samas pole kuulnud, et ükski lemmikloom oleks peremehe maha jätnud tema puuduste pärast või oleks öelnud, et sa ei inspireeri mind enam, meie suhtekapital ammendus ...
Tellijale