Vaade: meie kõigi muusikamaja

Mart Rauba.  Foto: Marianne Loorents

Kolmapäeval Virumaa Teatajas ilmunud artiklis üritasin selgitada, mida mõistetakse selle kvaliteedistandardi all, mis hakkaks määrama, mida tohib ja mitte ei tohi korraldada 2025. aastal valmivas Arvo Pärdi muusikamajas. Tunnistan, et eriti hästi välja ei tulnud, sest asja uurides põrkasin valdavalt hoiaku otsa, et tulevast sisust pole praegu üldse mõtet rääkida.

Aga see ei muuda kuidagi mõttetumaks küsimusi, mida olen kuulnud siit ja sealt. Kuidas täita sisuga terve uus maja, kui potentsiaal on rakendamata ka hiljuti valminud suurprojektil Vallimäe nõlvadel? Kuidas teha nii, et sellest oleks kasu kultuurielule laiemalt ning et maja ülalpidamise teeniks tulevikus tasa maja ise, mitte ei langeks see maksumaksja õlule?

Ei, kindlasti pole vara küsida ning kultuuripumba juures seisjad ei peaks küsimusi pelgama. Kultuurile – absoluutselt igasugusele – pole viimasel ajal palju häid uudiseid jätkunud ja seda mõistavad ka lugejad. Nagu sedagi, et Vallimäe vabaõhukeskus saigi paraku valmis kõige halvemal mõeldaval hetkel. Koroona ja kõik sellele järgnenu lükkas edasi või jättis ära üritusi, sulges kohti ja pani käega lööma korraldajaid. Rahakotirauad tõmmati koomale ja suuri asju kardeti teha, aga väiksemaid pole seal teha mõtet.