Gümnaasiumireformist gümnasisti pilgu läbi

Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine ning gümnaasiumivõrgustiku korrastamine on praegu väga aktuaalne teema. Avalikkuses arutletakse ühelt poolt selle üle, kas ja mis mahus need muutused on vajalikud, teisalt aga selle üle, kuidas reforme reaalselt läbi viia. Teema on seda päevakajalisem ja kirgikütvam, et see puudutab niivõrd paljusid inimesi: õpilasi endid ja nende vanemaid; riiki ja omavalitsusi, kes koole ülal peavad; õpetajaid ja teisi koolitöötajaid. Otsused, mis langetatakse, on laiemas plaanis aga olulised kogu riigi tuleviku jaoks.

Mitmed inimesed, ka näiteks haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on kutsunud üles dialoogile, et arutada asju koos. Kõlama on jäänud ilus mõte, et vaid dialoogi tulemusena sünnivad parimad otsused. Seepärast oleme tänaseks konverentsiks kogunud õpilaste arvamusi gümnaasiumireformi puudutavate küsimuste kohta – on ju just tulevased gümnaasiumiõpilased need, keda reform kõige enam puudutab. Meile on oma arvamusavaldusi saatnud lisaks oma kooli gümnasistidele ka maakoolide gümnaasiumiosa õpilased. Suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks oma arvamust avaldada.

Peamine hirm, mis õpilastel gümnaasiumihariduse reformi üle arutledes esile tuleb, on see, et keskharidus võib jääda väiksemas piirkonnas elavatele õpilastele edaspidi kättesaamatuks, kuna neil ei ole majanduslikult või logistiliselt võimalik kaugemal koolis käia. Arutlustes esitatakse just selle kohta palju küsimusi. Kas alles jääv gümnaasiumivõrk on jaotunud otstarbekalt nii maakonnasiseselt kui laiemalt kogu riigis? Kas korraldatav õpilastransport on nii heal tasemel, et jõuab iga vajajani? Kui uute loodavate gümnaasiumide uste taha jääb praegusest oluliselt rohkem õpilasi, kas siis kutsekoolid on valmis neid vastu võtma või mis saab neist pärast 9. klassi lõpetamist edasi? Kui suur on maalt linna kooli käiva õpilase tegelik ajakulu, kui lisaks sõiduajale tuleb mõnikord ka kojusõitu mitu tundi oodata, sest koolitunnid lõpevad enne bussi väljumisaega?

Kõigi nende segadust tekitavate küsimuste valguses nähakse võimalikes muudatustes ka palju head. Näiteks on öeldud nii: põhikool ja gümnaasium on täiesti erinevad kooliastmed ning erinevad on ka nende eesmärgid, sisu, meetodid, nõuded ja õpikeskkond. Kui põhikooli eesmärk on arendada välja isiksus, kes pärast 9. klassi lõpetamist teab, mille vastu on tal huvi ning mida on kõige arukam ja võimetekohasem edasi õppida, siis gümnaasiumiosas peaks seda valitud suunda ning oodatavaid oskusi juba teadlikult edasi arendama.

Muutuste positiivsest küljest tuuakse välja seda, et koolireform tõstab märkimisväärselt hariduse kvaliteeti, ning kui seda tuleb teha valusate otsustega, siis tuleb. Kindlasti paneks muutuv süsteem ja tihenev konkurents gümnaasiumi astumisel õpilasi senisest enam kaaluma gümnaasiumihariduse vajalikkusest üldse: praegu käib osa õpilastest gümnaasiumis lihtsalt n-ö lapsepõlve pikendamiseks, seal pigem veedetakse aega tõsiselt õppimise asemel. Paljudel ei ole soovigi hiljem õpinguid kõrgkoolis jätkata. Samas peaks ju ideaalis gümnaasium ette valmistama just tulevasi üliõpilasi.

Leitakse ka seda, et suuremates gümnaasiumides oleks võimalik paremini arendada õpilaste huvisid, eriti just andekamate õpilaste omi. Õppesuundade valik oleks puhtas gümnaasiumis ilmselgelt suurem kui väikese õpilaste arvuga maagümnaasiumis, kus praegu on mitmetes koolides vaid üks paralleel ning piirkonniti ka tõsiseid raskusi vajaliku õpetajaskonna leidmisega. Suuremates kohtades, kuhu puhtad gümnaasiumid tõenäoliselt tekiks, oleks kvalifitseeritud õpetajaid kergem leida, eriti just valikainete õpetamiseks, näiteks mitmete võõrkeelte spetsialiste. Just valikainete mitmekesisust, mis laseb paremini õpilase individuaalsusel ning tema annetel avalduda, on õpilased väga paljudes arutlustes esile toonud. Kirjutatakse lausa iga õpilase täiesti isiklikust õppekavast, mida ta gümnaasiumi jooksul kujundab, kuigi sellise süsteemi väljatöötamine võtab ilmselt veel hulk aega ning vajab põhjalikku läbimõtlemist. Seega ongi õpilaste üks selge ootus see, et valikainete osakaal uuenevas gümnaasiumihariduses suureneks.

Üheks peamiseks hirmuks on õpilaste jaoks ka see, et kodust lahkumine toimuks liiga vara. Kardetakse, et linnaelu ja vabadus ei pruugi olla noore jaoks kaugeltki mitte nii turvaline kui kodukohas elamine. Mitmed vastajad leiavad, et kuni 18aastaseks saamiseni oleks õpilastele ikkagi kasulik elada kodus, sest äsja põhikooli lõpetanud inimene ei ole veel valmis iseseisvaks toimetulekuks.

Arvatakse, et kindlasti tooks see kaasa õppeedukuse languse, võidakse avastada nn vabaduse võlud ning hariduse omandamine jääb hoopis tagaplaanile. Samas esines täiesti vastupidist arvamust, mille kohaselt on õpilase paremaks toimetulekuks elus väga hea varane iseseisvumine. Leitakse, et kui õpilasel on olemas sisemine motivatsioon õppida ka siis, kui vanemad pidevalt tagant ei torgi, ongi suurem tõenäosus jõuda paremate tulemusteni.

Ka õpetajate teemal arutlevad gümnasistid aktiivselt. Ühelt poolt leitakse, et gümnaasiumide sulgemine võib tekitada olukorra, kus õpetajatel ei ole piisavalt tööd, mis võib aga omakorda kaasa tuua selle, et ka põhikoolidest kaovad head õpetajad, kes siirduvad linnadesse õpetama. Teisalt tuuakse vastukaaluks, et koolide lahutamine võimaldaks õpetajatel rohkem spetsialiseeruda, mis aitaks kaasa hariduse kvaliteedi tõusule. Üks vastaja tõi välja, et tema kui gümnaasiumiõpilane võidaks reformist kindlasti, sest põhikooliõpilaste tunnist tulnud õpetaja on stressis ja surmväsinud ning ei jaksa seetõttu täielikult gümnaasiumitunnile pühenduda.

Ajakirjandusest on viimase aja streigilaines läbi käinud ministeeriumi mõte, et koolivõrgu korrastumisega tekibki just lisaraha, millega saab suurendada õpetajate palka, motiveerida noori õpetajaid kooli tulema ning sellega omakorda suurendada õpetaja ameti prestiiži. Konkurentsi tekkides töötaks koolis vaid parimatest parimad õpetajad.

Õpetaja kõrval on oluline ka õpikeskkond. Mitmes arvamusavalduses on välja toodud, et gümnaasiumiosa eraldamine looks gümnasistile rahulikuma õpikeskkonna. Kui vahetunnis on ümberringi palju ringi sebivaid pisikesi koolikaaslasi, ei lase nende kisa ja ringijooksmine piisavalt keskenduda, puhata ja uueks tunniks valmistuda. Kuid samas on õpilasi, kes on gümnaasiumi- ja põhikooliosa lahutamise ühe olulisema miinusena välja toonud just selle, et väiksematel õpilastel ei ole piisavalt eeskuju.

Eriti oluliseks peavad õpilased just põhikooli viimase kooliastme õpilasi, kellele gümnaasiumiõpilase eeskuju oleks vajalik.

Üks hirmudest, mis esile kerkis, on see, et muutused toovad kaasa millegi väga hästi toimiva lõhkumise. Üks Rakvere gümnaasiumi õpilane kirjutas: “Ma saan aru, et sellel arvamusel on emotsionaalne kaal ning puhtalt emotsioonide põhjal otsuseid langetada ei saa, kuid mul on tõeliselt hea meel, et olen saanud õppida 12 aastat ühes koolis. Mis sest, et mitmes majas, kuid oma tõekspidamiste, õppekavade, traditsioonide, õpetajaskonnaga siiski ÜHES KOOLIS. Ma usun, et niimoodi tunnevad ja arvavad ka paljud maakoolide õpilased. Mina olen uhke oma sajaaastase vana ja väärika kooli üle. Siin on õppinud meie perekonnast kolm põlvkonda. Ma loodan, et ka põlvkondadepikkused traditsioonid loevad midagi, neid ei tohi unustada.”

Haridussüsteem, selle edendamine, täiustamine ning gümnaasiumihariduse kättesaadavus ka tulevikus igale võimekale õpilasele – need on võtmeküsimused tänases riigi hariduspoliitikas. Riigi ülesanne on tagada kogu oma rahvale võimalus saada võimetekohane haridus. Eriti oluline on see nii väikese riigi jaoks kui Eesti ja nii väikese rahva jaoks kui eestlased. Me ei saa lubada, et võimalike muutuste tõttu ei saa mõni võimekas õpilane keskharidust.

Ajakirjanduses on ilmunud artikleid selle kohta, et vaesemast perest pärit noorte inimeste haridustase on madalam kui rikkamast perest pärit noortel. Mitmed sellised uuringud on tehtud kõrghariduse saanute kohta, kuid on oluline, et vastav tendents ei kanduks gümnaasiumireformi käigus üle ka gümnaasiumiharidusse.

Me teame kõik, et tänapäeval muutub elu kiiresti ning kindlasti peab sellega koos muutuma hariduselu. Nii mõnigi muutus, mis esimesel hetkel on võõras ning tekitab vastureaktsiooni, võib hiljem osutuda ainuõigeks valikuks.

Kui ühelt poolt näib, et otsustamisega on kiire ning reformid peavad toimuma siin ja praegu, siis teisalt tuleb tervitada praegust ettevaatlikkust ning kohati sedagi, et asju lastakse iseenesest paika loksuda. Loodetavasti aitab see vältida kiireid ja valeks osutuda võivaid otsuseid ning paari aasta pärast võime nentida, et muutused on Eestimaa gümnaasiumiharidust suunanud paremuse poole.