Kolumn: emotsioonid koolikeskkonnas

Mari Weber. Foto: Erakogu

Sügisel alustatud pedagoogikaõpingute tõttu leian end pidevalt vaimustununa uutest teaduslikest teadmistest, mille abil selgitada seni iseenesestmõistetavana võetud protsesse või nähtusi. Näiteks emotsioonide mõju. On ütlematagi selge, et positiivsetel emotsioonidel võib õpi­tulemustele olla positiivne ning negatiivsetel negatiivne mõju. Millegipärast ei kõla see aga eriti veenvalt, kui üritad endale või lapsele pingelisel ajal seda selgeks teha või esilekerkinud hirmusid maandada.

Hirm on emotsioon, mis tekib aju vanimas piirkonnas. Ellujäämise seisukohalt mõistagi väga kasulik tundmus, mistõttu ei ole evolutsioon selle võimsa emotsiooni esilekerkimist kuhugi maha raputanud. Küll aga on ajule kujunenud uutes piirkondades uued võimekused, mis suudavad hirmuga tegeleda – seda näiteks mõistuspärastada ja minna lasta. Oma hirmudega tegelemine ei käi aga alati kergelt. Enamik inimesi ei tee hirmusituatsioonis teadlikku otsust lülituda ühelt ajuosalt teisele. Hirm võib halvata.

Usun, et paljudel meist meenub koolis kogetud hirm –​ hirm valesti vastata, pahandada saada, milleski läbi kukkuda – või kaas­õpilaste ees kogetud alandus. Suur osa nendest tundmustest olid võibolla tingitud sisemisest ebakindlusest, oma rolli võisid aga mängida ka õpetajad. Hirm on vaid üks paljudest negatiivsetest emotsioonidest. Koolikeskkonnas elatakse läbi ka ärevust, viha, frustratsiooni ning paljusid teisigi rohkem või vähem alateadlikke emotsioone. Täiesti pingetevaba kooli pole mõistagi olemas, sest õppimine peabki olema pingutus, ning n-ö positiivsel stressil on pigem edasiviiv jõud. Tugevad negatiivsed emotsioonid kaaperdavad aga kergesti õpilase võimekuse oma mõistusega seotud ajupoolt kasutada, mistõttu on õpisisust arusaamine ja meeldejätmine tugevasti pärsitud. Hirmu kogemise ajal ei pruugi õige vastus sugugi kergesti meenuda.