Juhtkiri: unistama peab suurelt

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tänases lehes on lugu Rakvere koolitüdrukust, kelle suureks unistuseks on asuda õppima Ameerikasse. Jõulud on unistamiseks ja unistustest rääkimiseks õige aeg. Ka selleks, et mõelda, kas tänapäeval inimesed enam unistada mõistavadki.

Oleme reaalsusega nii uimaseks löödud, et suudame mõelda vaid sellest, mis sünnib meie nina all. Pime talv ja hinnatõus ja majanduslangus ja kõrged maksud ja madalad palgad ei ole märksõnad, mis soosiksid unelemist ja unistamist. Paremast homsest või üldse millestki, mis võibki vaid unistuseks jääda. Miks mitte?

Unistada on alati tore, aga kui unistamist tegutsemisega toetada, on võimalus, et unistus teoks saab, suurem. Samas tuleb loota, et teostunud unistus vastab kujutletule ega valmista pettumust. Ehk tuleks olla valmis selleks, et unistus nõuabki enamat, kui on arvatud või arvestatud, et selle täitumisel võib kogeda tühja tunnet: mis siis nüüd edasi? Neist ohtudest on rääkinud inimesed, kes on unistuse ellu viinud, tunnistades samas, et kogu vaev eesmärgi nimel oli seda ikkagi väärt. Kui muudkui unistada, astumata ainsatki sammu unistuse täitmise suunas, peljata riski ja juhuseid, jääbki see lihtsalt roosa ja vanusega värvi kaotava pilvena pea kohale hõljuma.