Vaade: Linnape mõisa päästmiseks peavad pingutama ka ametnikud

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Mõisate riigistamisest möödus tänavu 104 aastat. Mõisad on saanud omaks, need ei ole enam vihatud võõrvõimu sümbolid, mis talupoja hambaid krigistama ja rusikat vibutama panid. Mõisu nähakse nüüd osana eesti kultuurist. Ei olegi siis ime, et mõisates on leidnud koha muuseumid, vallamajad, koolid, raamatukogud ja külaseltsid.

Kuid mõisa restaureerimine, hooldusremont ja isegi igapäevane korrashoid on sageli katsumus, mis omanikele üle jõu käib. Linnape Küla Selts on viimased veerand sajandit pingutanud, et leida raha hoone uuendamiseks, sisuliselt päästmiseks, sest juba nõukogude ajal maja seintesse pugenud vamm pureb seda. Pureb vaikselt, märkamatult, visalt, pöördumatult.

Tahaks loota, et vajaminev raha saadakse LEADER-i projektide kaudu, sest ehkki Linnape mõis ei ole nii uhke kui Palmse või Sagadi, on ta kohalikele oluline. Kui peahoone õnnestub korda teha, saab seal jälle hakata üritusi korraldama, sest Eesti kliima eripärasid arvestades on vabaõhuürituste aeg piiratud – maikuust septembrini, mitte kauem.