Jõuluehete saladus

Jõuluehted. Foto: Shutterstock

Annan terve piparkoogi, kui sa karbist elavat vadinat ei kuule! Aastaring tundub nimelt sajandipikkune, kui oled jõuluehe. Kolmekuningapäevast kuni uue advendiaja alguseni elame oma karbis, mis on hoolikalt hoiuruumi riiulile seatud, peal silt kirjaga «Õrn», ja õieti ei meenu me inimestele enne esimeste külmade saabumist kuigi tihti.

Eriti pikk tundub pühadevaheline aeg ehetele, kel jõulukogemust napilt. Lasteaias meisterdatud suusatav päkapikk ja veel eelmisel talvel jõuluturul kesk melu müügiboksis rippunud baleriin on veel kaunis kannatamatud ning nihelevad oma siidpaberiümbristes nii, et karp väriseb, nõuavad lapsi näha ja jõulupuu lõhna tunda.

Mida vanem ehe, seda rahulikum ta on, ütlen ma omast kogemusest. Ehted, kes aastakümneid jõule peres veetnud, teavad küll – aeg karbist siidpaberi vahelt välja pugeda ja inimestega kohtuda saabub kindla peale. Et noorukesed ehted ei hakkaks karbis tukkuda soovijaid magusast suveunest äratama ja kuusetulekestega klõpsutama, on nõnda sattunud, et vanad olijad vestavad kordamööda ajaviiteks kõikvõimalikke jõulujutte.