Vana haiglahoonega jäeti hüvasti

Eile võeti pidulikult maha ka hoone fassaadil olnud majanumber. Foto: Meelis Meilbaum

Eile jäeti hüvasti Rakvere haigla vana hoonega, mis lähiajal lammutatakse. Kohale tulnud endistel ja praegustel töötajatel oli igaühel rääkida oma lugu seoses peatse “kadunukesega”.

Sisehaiguste osakonna juhataja doktor Anne Kullerkupp-Raidma seostab ennast Rakvere haiglaga alates 1975. aastast. “Oli sügav Nõukogude aeg ja võrrelda meditsiini võimalusi siis ja nüüd on lausa kohatu,” leidis doktor, kuid ütles, et ega see aeg õnnetu ei olnud.

Mälestused seoses majaga lähevad Kullerkupp-Raidma sõnul natuke kurvemaks, kui uus maja valmis ja näiteks günekoloogid vanast haiglahoonest välja kolisid. “Siis tekkis lausa väike kadedus nende heade olme- ja kõigi muude tingimuste pärast,” meenutas doktor, kelle arvates on tähtis seegi, milline on keskkond, kus sa töötad ja abi pead andma.

“Eriti nukker oli viimastel aastatel, kui läksid esiuksest sisse, kõigepealt astus jalg natuke katkisele trepile, siis tõmbasid lahti kägiseva ukse, pool maja oli tühi, õhk kopitanud. Ja kui sa nii lähed igal hommikul, siis paneb see sulle endale ka pitseri, nagu sa ei olekski midagi väärt, see ongi sinu hinnang,” kõneles Kullerkupp-Raidma. Doktor märkis, et kui nad 2001. aastal vanast majast uude ümber kolisid, tegid nad seda kerge südamega.

Ometi oli doktor veendunud, et “kadunuke” täitis oma eesmärgi ning elas päris täisväärtuslikku elu, lihtsalt aeg oli niisugune – arstid, õed tegid oma tööd hästi, kuigi põlve otsas ja üsna tagasihoidlikes tingimustes. “Kui oleks kolm peotäit mulda, siis ma paneks need talle kerge südamega kaasa. Õnnelikku reinkarnatsiooni,” soovis Anne Kullerkupp-Raidma lammutatavale haiglahoonele.

Tol ajal selles majas õena töötanud Helve Joll meenutas aga hoopiski tragikoomilist seika haiglatöös. Varem asus surnukuur Vene tänaval, mis tähendas seda, et kui patsient suri õhtul kell 23, siis sõideti öösel kell 1 autoga Lõuna tänavalt Vene tänavale surnut ära viima, sest osakonda teda jätta ei tohtinud. “Rakvere haiglal oli üks lahtine auto, kuhu pandi surnu koos raamiga. Kohale jõudes oli kadunuke küll peal, aga linu ei olnud enam,” jutustas Joll.

Ka Rakvere haigla praegune peaarst Sirje Kiisküla alustas 1981. aastal tööd just vanas majas. “Niisugust lõhna, nagu selles majas ei tea ma, et oleks olnud üheski teises haiglas,” lausus Kiisküla, kes pidas esiuksest sisenemist lausa pidulikuks tööle minekuks igal hommikul.

Hoonega oli hüvasti tulnud jätma ka seal ravil olnud patsiente, teiste seas Niina Inno, kes oli majas üksteist aastat patsient, sest igal sügisel ja kevadel tuli ta tilgutite alla. Temagi meenutas vana maja ja seal töötanud personali üksnes heade sõnadega ning kinnitas, et paremat kohtlemist ja ravi ei ole ta kuskil mujal kogenud. “Tänu sellele ma veel elan. Ma ikka lehest loen, et minust palju nooremad lahkuvad.” Lammutatavast majast oli Innol lausa kahju. Rakvere haigla juhataja Rain Sepping lohutas kohaletulnuid, et ega maja täielikult ikkagi kaduvikku ei lähe, sest Rakvere vana haiglahoone on tüüpprojekti järgi ehitatud ning näeb välja täpselt samasugune, nagu on Tallinnas asuv Merimetsa nakkushaigla. “Seal on see renoveeritud ja tõenäoliselt jääb pikaks ajaks nakkushaigeid teenindama,” märkis Sepping.

Rakvere vana haiglahoone ehitati aastatel 1956-1960 põlevkivibasseini laste nakkushaiglaks. Kui põlevkivikarjääri rajamisest Arknale loobuti, anti hoone üle tervishoiuministeeriumile ja nii sai sellest rajoonihaigla. Alates 2009. aastast on hoone seisnud tühjana.