Repliik: mine roogi lund!

Mart Rauba. Foto: Marianne Loorents

Alustasin hiljuti uuesti Norra filosoofi Lars F. H. Svendseni teost 1999. aastast «Igavuse filosoofia». Lugemine, teate küll. See, millega vanasti kõik igavust peletasid ja tänapäeval umbes pooled. Lugemine paneb aja teistmoodi käima.

Igavusest saavad alguse kõik head ja kõik halvad asjad siin elus. Mõlemaid on inimene läbi aja jube palju teinud ja teeb ka edasi. Lapsena ütles keegi mulle, et ainult igaval inimesel on igav. Teisisõnu, oma elu tuleb ise huvitavaks elada. Soovitavalt nii, et ka teistel oleks sinuga koos huvitav olla.

Veidi keerukamalt: «Igavus on elu loomulik kaaslane ja meie ülesanne on leida viise, kuidas sellele tähendust anda, mitte seda peljata.» Nii kirjutab Svendsen. Täna täidavad paljud meist kõik need tühjad ja igavad hetked mõne ekraani vahtimisega. Pakub see lõpuks ka mingit tähendust? Isegi teineteisele silma vaadates on ekraan tihti vahendaja, aga see on juba laiem teema.