Karjapoiss tõusis lubjakuningaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raamatu “Karl Kadak. Karjapoisist lubjakuningaks” autorilt Aime Kinnepilt palusid autogrammi või pühendust kümned inimesed.

FOTO: Eva Klaas

Hiljuti pani Aime Kinnep kokku raamatu “Karl Kadak. Karjapoisist lubjakuningaks”, mis annab ülevaate Rakke lubjatööstuse loojast – maarahva seast võrsunud, Eesti ühe rikkama mehe elust ja tegevusest.


“Karl Kadak oli suure lubjatööstuse rajaja. Tema äriline ettevõtmine kujundas Rakke just selliseks, nagu me seda tänapäeval näeme. See raamat on jäädvustus Karl Kadaka elutööst, tema kaasabist kohaliku eluolu kujundamisel, meie Rakke kultuuri edendamisel, ühe ettevõtliku perekonna saatusest ajaloo keerdkäikudes,” rääkis Rakke Valla Hariduse Seltsi esimees Aime Kinnep eelmisel nädalal toimunud raamatuesitlusel. Raamat käsitleb ka lubjatööstuse arengut, samuti annab ülevaate Rakke tõusmisest tugevaks töölisasulaks.

Kinnepi sõnul sai tema enese sügavam huvi Karl Kadaka tegemiste vastu alguse mõni aasta tagasi, kui möödus 150 aastat lubjatöösturi sünnist.

“Teame hästi Kadaka enda poolt püstitatud kunagise Rakke lubjatehase korstnat. Seda on Kadaka mälestuse jäädvustamiseks napilt, mõtlesin, et üha kahaneb nende inimeste arv, kes kunagi on temaga kohtunud, aina vähem ja vähem liigub rahva seas tema kohta käivaid mälestusi. Nii tuligi mõte kirjutada see raamat,” jutustas Kinnep.

Algul vaatas Aime Kinnep üle oma ajaleheväljalõiked, raamatukesed, mis olemas olid, seejärel otsis materjali Rakke koduloomuuseumist.

“Lisa leidsin arhiividest, muuseumidest, raamatukogudest, sain abi nii kohalikelt rakkelastelt kui nendelt, kes on siit ära läinud. Tuntav oli selle raamatu koostamisel Karl Kadaka lähedaste tugi,” rääkis Aime Kinnep.

Raamat sisaldabki lisaks faktidele palju mälestuskilde, vanu fotosid, koopiaid dokumentidest.

Raamatuesitlusel Rakke õpilaskodus oli rahvast nii palju, et tuli tuua koguni lisatoole, aga mahutavusega oli ikka raskusi. Kohal olid ka Karl Kadaka sugulased, kelle jaoks oli mehe mälestuse jäädvustamine oluline.
24. detsembril 1859. aastal põllumehe pojana sündinud Karl Kadak (kirikukirjades Karl Friedrich Kaddak), kelle lapsepõlv möödus Väike-Maarja vallas asuva Käru küla kandis, oli juba varakult silma paistnud ärivaistuga.

“Lehmakarjas olles ei viitsinud poiss karja hoidmisega tegeleda. Nii kutsunud ta külapoisid kokku ja andnud neile tubakat. Nii hoidnud külapoisid karja ning Karlil polnud vaja lehmade järel joosta. Ta käinud vanade meestega raha peale kaarte mängimas. Alati oli ta mehed üle kavaldanud ja rahaga koju tulnud,” võib lugeda äsja valminud raamatust.

Karl Kadak ei osanud lugeda ega kirjutada. Küll aga avaldus juba varakult tema peastarvutamise oskus.
Noormehena sai Kadakast Simuna kõrtsipidaja-rentnik. Parajasti käisid Simuna kiriku ümberehitustööd.
“Ehitajateks olid peamiselt Mustveest tulnud vene rahvusest töölised, kes olid viinalembesed. Kogu palga, mis nad said, viisid kohe kõrtsmik Kadakale. Mõnel neist ei olevat jätkunud raha isegi kojusõiduks. Siis oli kaval kõrtsmik nõus neile seda laenuks andma. Kadak jäi alatiseks tänuga oma esimest äripaika meenutama. Kui ta hiljem kedagi oma lubjavabriku töölistest trahvis, käskis ta ikka viia teenistuse Simuna kirikusse,” on kirjas raamatus.

Rakkes elades varustas Kadak kaubaga peale oma poe rohkem kui sadat ümbruskonna väikekaupmeest. Rahkla mõisas pani ta tööle piiritusvabriku, temast sai ka Lammasküla mõisa omanik.

1910. aastal alustas Rakkes tööd Karl Kadaka lubjavabrik, kus algul hakkas toodangut andma üks lubjapõletusahi ning mõni aasta hiljem lisandus sellele teine. Tööstus oli Baltimaade suurim ja moodsaim.
Karl Kadak jõudis omal ajal Eesti kahekümne rikkaima inimese hulka, olles oma talupojatarkusega võimeline pakkuma majanduslikku konkurentsi nii ülikooliharidusega mõisnikele kui kaupmeestele.

Oma eesmärkide saavutamiseks pidi ta olema hea peremees: ettevõtlik, usin, kokkuhoidlik, õiglane ja heatahtlik nii oma pere kui teiste suhtes.

1930. aastate keskel asutati Rakkesse kogudus, millele Kadak kinkis oreli, ta panustas ka pritsimaja ehitusse.

Karl Kadak suri 8. septembril 1940. aastal, ta on maetud Simuna kirikuaeda.

“Kui Karl Kadaka 150. sünniaastapäeva tähistamine jäi tagasihoidlikuks, siis püüdkem tähistada 2014. aastal tema 155. sünniaastapäeva väärilisemalt. Samal aastal möödub ka 100 aastat Rakke Hariduse Seltsi asutamisest ning 90 aastat seltsimaja valmimisest, mida praegu ei ole enam alles. Aga Karl Kadak oli see, kes aitas seda seltsimaja ehitada, andes raha ja ehitusmaterjale,” rääkis Aime Kinnep.

LEADER-projekti toel ilmunud raamatut raha eest ei müüda, küll saab selle saamiseks teha vabatahtlikke annetusi 2014. aastal avatava mälestuskivi jaoks, millega tähistatakse kunagine seltsimaja asukoht (Grossi poe vastas asuv parkla).

Tagasi üles