Vootele Ruusmaa uus luulekogu hoiab läbi argipoeesia elus kohamälu

Vootele Ruusmaa sõnab, et kõik, mis ta teeb, on ta tütrekese kohamälu teenistuses. Foto: Marianne Loorents

Vootele Ruusmaa saabub, pisitütar ühes, meie vestlusele natuke nagu ilmudes – vaiksesse kohvikusse otse lumesajust.

Tilluke muusa Säsi nosib vaheldumisi salatit, värvib värviraamatut ja laulab siis heledal häälel «ei ole siin, ei ole seal, ei ole kuskil ilma pääl» – viimane on väga sümboolne. Ruusmaa värske luulekogu kannab pealkirja «Kohavahetus» ning seesama vaimselt ja füüsiliselt siirdumine, koha vahetamine, kannab sama tunnet, mis helgel ja heledal toonil veeretatud lauluviis «ei ole siin, ei ole seal, ei ole kuskil ilma pääl».

Luulekogu toon on Ruusmaa eelmise teose omaga võrreldes helgem, otsekui puhastustule – purgatooriumi – läbinud. «Mulle meeldib mõelda, et mõlemat teost, nii eelmist «Purgatooriumi» kui «Koha­vahetust» seovad siirderiitused. «Purgatooriumi» puhul see, mis käib kaasas maise maailma jätmisega, seda kõrvalt jälgides oled tegelikult ise ka liminaalses seisundis. Surmakultuure uurides näiteks oli minu jaoks huvitav tõdemus, et kui kirstu inimeste vahel kantakse hauaplatsi juurde, siis asub inimene ka teatud mõttes kahe maailma vahel, sama aspekt käib kaasas sünniootusega – inimene on siin, aga veel ei ole ka,» jutustab Ruusmaa.